Kogu inimene (Person per-sonare: durchklingen läbi kõlama) on kujundatud ja mõjutatud laulust. Laulmise ajal on meie keha instrument, me laulame pealaest kuni jalataldadeni. Seda tervikukogemust võimaldab meile meie hääl, instrument, mis on alati meie juures. Temas väljendab ennast hing, ta on täiesti isikupärane ja mitte kellegagi segaminiaetav. See aare saadab meid kogu elu ja ta tuleb helisema panna. Iga laps laulab meelsasti. Ta proovib oma häält ja trillerdab, kui ta maalib, meisterdab, hüppab või mängib. Enne aga kui laps hakkab ise terveid laule laulma, peab ta olema saanud, piltlikult öeldes, lauludes ja keeles ujuda. Lasteaia igapäevaelus õnnestub see kõige loomulikumalt, kui kasvataja koos lastega ja laste jaoks laulab. Laulmine ei ole lasteaias üks päeakava punkt, vaid sadab kõiki tegevusi. Lasteaialaulude mahukas repertuaaris on ühed ja samad laulud, mis saadavad nädalarütmis korduvaid tegevusi nagu
tantsib aasal lõunatuul. Lepik sinililli täis, särab õie kõrval õis, lõhnab värske rohutukk, ülane ja nurmenukk. (K.Merilaas) Lõosilmad Kõrgel on taevas ja madalal maa, Lõo tahab kõrgele lennata. Lõo püüab kinni pilvekillud, Sinised killud ta sinule pillub. Üleval lõo mängib trilleripilli Kas juba leidsid lõosilmalilli? (O. Saar) Kevademärgid Tihane kaseladvas kevadet kuulutab. Ema peseb aknaid, Tubasid tuulutab. Tihane kaseladvas Trillerdab, ehitab pesa. Ema askeldab köögis, töölt koju ootab isa. (Ain Väät) 29 Varakevad Sul sulladi lumi sulab. Häid lompe läigib maas. Toas ema juba halab: ,,Kus on see kraadiklaas?" Mäest tagumikul sõites Saad põue lund ja vett... Teeb ema pärnaõitest Teed, sisse segab mett... Veel suhupääsu loodab Jääpurik viimane. Nojah, eks ema soodat Nüüd lisab piimale. Üks lumememmekribul Saab voolitud veel siin!
otsas rõhtsal oksal, aga stepis lihtsalt kivil või künkal. Harvem kukub kägu lennul. Kukkudes laseb kägu tiivad ripakile ning tõstab ja langetab saba. Kägu võib kukkuda ükskõik mis kellaajal, aga eriti intensiivne on kukkumine hämaruse ajal. Isaslinnu hääle peale lendab kohale emaskägu, aga kui seda ei juhtu, siis lendab isaslind pisut teise kohta ja hakkab uuesti kukkuma. Emaskäod ei kuku. Isase juurde lennanud emane trillerdab valjult "kli-kli- kli-kli-kli", aga erilise erutuse hetkedel toob kuuldavale kumeda hüüu, mis on kuuldav ainult lähedalt ja meenutab summutatud itsitamist. Rahvapärimus 56 Kägu, kägi ehk kukulind põlvneb alles hilisemast ajast; alguses puudunud ta lindude hulgas. Inimesest tekkinud käo ilmaletulemise kohta leidub mitu teisendit. Naine tapab lapse, annab mehele liha süüa, tütar viib kondid metsa kännule -- neist tekib kägu
viskab, on õige aeg suvivilja külvata. mehed, et sellele järgnevat ilus ja soe sügis. Mõistatusi kuldnokast: 1. Tulen siis, kui kevad käes, 2. Must mees, kuldne suu, rõõmustad, et mind sa näed. kodupaigale ta truu. Vilistan ja laulu lasen, otsin pehmet pesaaset. 3. Istub maja katusel, trillerdab Kindlasti sa tunned mind, olen lõbus laululind. kui kelluke. q Varane kuldnokk J. Oro Õues nutab leinakask, sajab lund, ja tal on vilu, puudub kevadine ilu, laanes luusib tuulispask. Kase küljes linnukast; seal on kuldnokk linnukene, külmetumas tillukene, ta ei väsi ootamast. Kuldnokk, väike kevadlind, lendas siia, lendas sinna, polnud kuhugi tal minna lume all veel mullapind. Sajab lund ja sajab lund, aga linnukene väike
annaabi.ee 
