komplektist, jõudis ta lõpuks "rakett" - rinnahoidjani triibulisel meeste ülikonnal. Riietas poisid seelikutesse. Madonna salooni-veterni show-girl´i kooniliste rindadega kostüümi imiteerisid nii klubiinimesed kui naislauljad. Ujumisriided olid keha demonstreerimiseks. Bikiinid koosnesid toestusega rinnahoidjast ja kõrge lõikega pükstest, Brasiilia randadel kandsid julgemad dhonge Kehakultus oli nii tugev, et lükrast jalgratturipükse, trikoosid ja retuuse kanti nagu tänavariietust, kus rinnahoidja paistis pluusi alt kunstipäraselt välja. Donna Karan leiutas kostüümi all kandmiseks body- ühes tükis särk ja püksikud, trukid jalgevahel. Ei mingeid kortse, pluus ja püksid ühes tükis, üleni lükrast või erinevatest materjalidest, varrukatega või ilma. Liibuvate spordirõivaste kõrval kanti tänaval ka teksaseid. Need olid kas palju konservatiivsemad ja neid kanti sametkingade, bleiseri ja valge pluusiga, või olid
või minimaalse mustriga ning materjalideks kasutati siidi või viskoosset kreppi (vt lisa 4 ja 5). Õhtukleitide lõiked olid sel kümnendil kõige naiselikumad peenikese pihaga, õhulisest riidest ning kaunilt langevad. Mängiti ka selliste lisamotiividega nagu tikandid, dekoreeritud nööbid, lipsud, nahk ja muu. Selle ajastu kehaideaaliks oli peen piht ja kitsas puus, mille saavutamiseks kasutati kraesid, sitsi ning õlapatju11. Esmakordselt reklaamiti Hollywoodis staaride seljas trikoosid (vt joonis 10). Reklaaminduses kujutati inimesi ebaproportsionaalselt, umbes kolm korda pikema ja kõhnemana kui tegelikult. Keha taoline paljastamine oli rahva seas veel vähelevinud. See oli ühtlasi ka esimene kord, kui riiete müümiseks inimkeha kasutati12. Joonis 10. Trikood 1930 Allikas:http://vintagedancer.com/193
annaabi.ee 
