Eriti ohustatud on nooremas haigestunud. Lõpptulemuseks on surm. Kolmandase süüfilise haige pole enam nakkusohtlik. Süüfilise diagnoosimist alustatakse küsitlemisest, suguelundite, naha ja limaskestade vaatlusest, lümfisõlmede katsumisest. Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest. Kuna treponeemi ei saa kunstlikult kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA- ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute väljasõelumiseks (skriiningtestid), kallimad ja täpsemad proovid diagnoosi kinnitamiseks.Testidega vaadatakse ka, kas haigus on allunud ravile või kas inimene on äkki uuesti nakatunud
Veel võib esineda sadulnina, armid suu ümbruses ja luustiku muutused. Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Süüfilise diagnoosimist alustatakse küsitlemisest, suguelundite, naha ja limaskestade vaatlusest, lümfisõlmede katsumisest. Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest. Kuna treponeemi ei saa kunstlikult kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA-ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute väljasõelumiseks (skriiningtestid), kallimad ja täpsemad proovid diagnoosi kinnitamiseks. Testidega vaadatakse ka, kas haigus on allunud ravile või kas inimene on äkki uuesti nakatunud. Osa
Haavandilises staadiumis on võimalik haigust diagnoosida haigustekitaja leidmisega haavandist. Umbes 3-4 nädalat pärast haavandi tekkimist, ilmuvad verre süüfilise tekitaja vastased antikehad (vastukehad) ja siis on süüfilist võimalik diagnoosida juba vereproovidest Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest. Kuna treponeemi ei saa kunstlikult kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA-ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute väljasõelumiseks (skriiningtestid), kallimad ja täpsemad proovid diagnoosi kinnitamiseks. Testidega vaadatakse ka, kas haigus on allunud ravile või kas inimene on äkki uuesti nakatunud. Osa proove jäävad positiivseks kogu eluks, seega võiksid haiged ka ise
annaabi.ee 
