Veel praegu ta mäletab, kui imeliselt need sõnad teda tol korral olid puudutanud. Lõhnab siis õpetajaproua lein nõnda? oli ta endamisi soninud. Ta oli juba niipalju nuttu ja pisaraid näinud, ometi polnud ta kunagi seda lõhna tundnud, mitte kunagi. Ainult õpetajaproua pisarad lõhnavad nõnda, kui ta leinab terve koguduse silma all oma ainukest poega; õpetajaproua pisarad ja Mauruse esimese järgu õppeasutise puutrepp -- ainult need kaks asja ilmas. Ülal trepiotsal ootas Indrekut toatuhvleis halli habemega ja kräsus kulmudega vanahärra, hoides mingisugust ebamäärast värvi öökuue hõlmu pahema käega kõhul koos ja sirutades paremat Indrekule vastu. ,,Tere, tere," ütles ta sulaval häälel, kuna lõtv käepigistus poisi üle läve väikesesse tuppa tõmbas. Kui vanahärra läks pahema käega ust sulgema, kuna ta paremaga ikka veel Indreku kätt hoidis, langesid vaheliti pandud hõlmad laiali ja nende alt tuli nähtavale aluspesu.
postijaamani. «Tänan, isand Bonacieux,» ütles d'Artagnan klaasi tühjendades, «see on kõik, mis ma teilt soovisin. Nüüd lähen ma oma tuppa ja lasen Planchet'1 saapad ära puhastada ja kohe, kui ta on lõpetanud, saadan ta teie juurde, kui soovite, et ta ka teie kingad puhtaks harjaks.» Ja d'Artagnan lahkus kaupmehest, kes oli sellest kummalisest jumalagajätust täiesti jahmunud ja endalt küsis, kas ta ei ole ennast mõne sõnaga reetnud. Üleval trepiotsal leidis d'Artagnan eest väga hirmunud Planchet'. «Oh, härra,» hüüdis teener, niipea kui ta nägi oma isandat. «Mul on jälle uudis. Hea, et viimaks tulite, ma ei jõudnud teid ära oodata.» «Mis on siis juhtunud?» küsis d'Artagnan. «Oh, härra, vean kihla sada ühe vastu, isegi tuhat ühe vastu, et te ei arva ära, missuguse külalise ma teie äraolekul vastu võtsin.» «Millal?» «Pool tundi tagasi, kui teie härra de Treville'i juure? olite.» «Kes see siis oli? Räägi!»
annaabi.ee 
