Referaat Juhendaja: Eero Medijainen Tartu 2010 Venemaad nähakse kui läbikukkunud demokraatiaga riiki, kes toetub oma gaasi- ja naftavarudele ning üritab kõige ja kõigi üle kontrolli hoida või saavutada. Üldiselt räägitakse Venemaast negatiivses võtmes. Kas see on kitsarinnaline suhtumine, nagu väidab seda antud artikli autor Dmitri Trenin, on küsimus omaette. Mõneti võib seda argumenti pidada õigustatuks, samas on Venemaa ise andnud korduvalt põhjust ja alust endast halvasti arvata. Pähe kargab esiti Molotov- Ribbentropi pakt 23.augustil 1939.aastal. Kui Venemaa kerkib vestluses esile kui teema, on Ameerika pettumus Moskva suhtes silmatorkav. Kuid artikli autor leiab, et kuna Venemaa ei ole otseselt Ameerika jaoks probleem (mis iseenesest ei ole halb), võiks Venemaa endast kujutada abivahendit mitme suure probleemi
Poliitiliselt: Andropovi ja Tsernenko surmad toovad noored liidrid asemele: Gorbatsov: tahe reformida- Perestroika. Otsused võidurelvastuse lõpetamiseks ja Külma sõja lõpuks. Jeltsin- Venemaa natsionalism kerkib üle NSVLi. Leon Aron (2011): “Intellektuaalne ja moraalne nõue eneseaustuseks ja uhkuseks, mis lühikeste aastatega kaotas ära kõikvõimsa NSVLi, riisus sellelt õiguslikkuse ja muutis selle läbipõlenud kilbiks mis tuhmus augustis 1991” Dimitri Trenin: “ Külma sõja hääbumine tõi tahtmatult kaasa efekti, mis õõnestas NSVLi režiimi legitiimsust ja impeeriumi hoidmise vajadust.” Daniel Treisman: “NSVLi lagunemine ei olnud õnnetus, mis ootas juhtumist. See oli õnnetuste seeria ja kohmetu vastus neile. Nagu juhtumiste ahel, mis viis I Maailma sõjani, suunates NSVLi käima mööda ühte ajaloolist juba tuntud teed pidi.” Venemaa välispoliitika 1990ndad Impeerimust riigiks: riigi arendus- põhiseaduse reform
annaabi.ee 
