autoga sõitma(see on ka sport ikkagi) me rallime mööda kruusateid ja hängime niisama külavahel ringi BMW-ga.Ma usun,et hea seltskond on palju tervist edendav kui joosta päevast-päeva.Tuleb pidevalt liikuda ja mitte koju istuma jääda,nii püsid ka noore ja värskena.Kuid vahel mulle meeldib ka joosta ,näiteks koeraga.Me jookseme väikeste pausidega ära oma 5 km,kuid seda ka ainult suveti,kui ma kodus peaksin olema.Igapäevaselt teen temaga poole kilomeetrise ringi.Vahepeal treenisin kodus kõhu ja käelihaseid,kuid see tüütas peagi ära ja ma lõpetasin lihaste treenimise.Ilmselt võibolla kunagi hakkab mulle spordi tegemine meeldima,kuid ma pole päris kindel.Kindlasti lähen tulevikus suusamaratonile Otepääle,mitte ei vaata seda telekast.Suusatamine ongi võibolla see ala mida mulle meeldib teha ja ma proovin tulevikus suusatama hakkata,kui aega jätkub.Veel mulle meeldib uisutada(normaalse sileda jääpeal).Näiteks Tallinnas on suurepärane Premiumi jäähall
hakkama tooteid tegema. Nõusid tuli ka vahepeal ära pesta. Anti mitmeid erinevaid ülesandeid iga päev. Enamasti proovisin iseseisvalt neid lahendada, aga kui ei teadnud, et kuidas neid täita siis küsisin juhendajatelt abi. töökäigus sain aru, et kõige paremini tuleb mul välja rullimine ja taigna valmistamine ja tänu sellele olingi mina seal ainuke kes pidi kõik rullimised ära tegema päeva jooksul. Sealt sain ma palju erinevaid kogemusi ja teadmisi ning treenisin olemasolevaid oskusi. Kogemusi sain ma peaaegu igas vallas alustades taigna valmistamisest ja lõpetades toote trantsportimisega. Õppisin ära mitmete uute toodete valmistamise ja paljude toodete retseptid jäid pähe. Siis kui ma esmakordselt mingit toodet tegin siis seletati mulle, kuidas seda teha ja näidati esimese tüki peal ette ja siis pidin ülejäänud ise ära tegema. Rullimist tuli mul ette jga päev, sest sealsed töötajad tegid enamasti kondiitritooteid ja siis
meetrit) Gasherbreumi tipust, mis on üks Himaalaja ,,hiiglastest", ilma igasuguse varustuseta. 1978 aasta mais aga toimus pööre, 3 kuud ennem Nanga Parbati ronimist, saavutas Messner kartmatuima mägironija kuulsuse. Tänu raamatusarjale, mis järgis kõiki Messneri saavutusi läbi aegade, saavutas ta ka kuulsuse. Euroopas näidatakse teda tihti teleris ja hoitakse rahvast tema tegemistega kursis. ,,Takistused, mis mu teel on, annavad mulle energiat" ütleb ta. ,,Ma treenisin end, et ma suudaksin olla päevi väljas, ilma toiduta." Ütles Reinhold. ,,Ma arvan, et vaprus on hirmu teine pool, ma vajan vaprust vaid seepärast, et ma kardan. Kui ma elan pikka aega oma nägemustes, fantaasias, ma unistan sellest, plaanin, valmistan ette end ja treenin. Ma kujutlen, et ei eksisteerigi midagi muud. Siis ma ei tunne ohtu, aga keskendumine on siiski absoluutne." Ja siis justkui äkitselt tuli talle pakkumine osaleda ekspeditsioonil Himaalajas. See pidi olema
annaabi.ee 
