pead tundma end õnnelikuna. Algus oli raske. Palju oli kaotusi, aga ta ei kaotanud lootust. Kaotused ei kõigutanud Gerdi eesmärke.Esimeseks treeneriks oli oma isa, kellega koos harjutati kettaheidet oma maja taga põllul. Hiljem tuli välja, et nende tehnika oli vale ja seejärel hakkasid korrapärased treeningud spetsialistide käeall. Gerdi soov kiiremini areneda viis selleni, et ta tegi kõiki harjutusi rohkem, kui treener Vesteinn Hafsteinsson treeningkavasse oli pannud. Treener sai sellest teada ja selgitas, et spordis pole tähtis teha palju, vaid tähtis on teha plaani järgi, et treeningplaan pole vaid selleks, et jõuda rohkem, vaid ka selleks, et olla terve. Treener tegi talle treeningplaani mis pidi ta viima tippu 6aasta pärast. Alguses tundus see Gerdile väga pikk aeg, aga tõesti, 6 aasta pärast oli Gerd tipus ja hakkas võistlusi ka võitma. Gerdil on palju põhimõtteid ja selles raamatus on üpris inspireerivaid lauseid ja lõike
Teivashüppe ajalugu Teibaid kasutati vanasti looduses takistustest ülesaamiseks, näiteks üle ojade ja pisemate jõgede, ilma märjaks saamiseta. Hiljem kasutati teibaid Veneetsias, et kanalitest üle saada, kui ka gondlites edasi liikumiseks. Modernsemad võistlused algasid Saksamaal 1850. aastal, kui teivashüpe lisati kergejõustiklaste treeningkavasse. Modernse teivashüppe tehnikaid arendati Ameerika Ühendriikides 19. sajandi lõpus. Suurbritannias harjutati seda spordiala esimesena Caledoonia mängudel. Esmalt valmistati teibaid jäikadest materjalidest nagu bambus ja alumiinium ning tulemuseks ei olnud tähtis kõrgus vaid kaugus. Lõpuks tutvustati sportlastele paindlikku fiiberklaasist ning süsinikkiust teibaid. Nende abil said kergejõustiklased saavutada kõrgemaid tulemusi. Füüsilised
annaabi.ee 
