sportlasele sõltuvalt treeningu karakteristikast. Teoreetilises osas tutvustatakse esmalt, mis on treening, mille alusel periodiseeritakse treeningut pikaajaliselt ning kuidas toimivad organismi põhilised energiatootmismehhanismid. Edasi selgitatakse südame löögisageduse jälgimise põhimõtteid ja vajalikkust. Viimaks tutvustatakse vastupidavusspordis levinumaid treeningmeetodeid ning selgitatakse kuidas need ainevahetust mõjutavad, milline on neile iseloomulik treeningefekt ja millele tuleb iga meetodi puhul tähelepanu pöörata. Teoreetiline osa on vastavalt uurimistöö eesmärgile ulatuslikum kui nõuab praktilise osa mõistmine. Peamisteks allikateks on erinevad spordifüsioloogia ja -metoodika alased raamatud. Tekstis esinevate lühendite ja erialaste terminite seletusi ning teemakohaseid täiendavaid teadmisi leiab lisadest (vt lisa 1, lisa 2). Praktilises osas tutvustatakse esmalt sauna mõju organismile ja sauna kasutamist treeningust
Tüüpiliselt on selleks mõne rakustruktuuri purunemisel tekkiv spetsiifiline molekul. Madalate koormuste puhul pole ju mõtet hakata rakku ümber ehitama, kui see suudab täita kõik treeninguga esitatud nõuded. Alles siis, kui treening ületab rakustruktuuride võimekust, on põhjust alustada kahjustatud struktuuride parandamisega. Puhkuse ajal toimuv valgusünteesi “parandus” peab järgmisele koormusele vastu pidama, suurendades nii samm-sammult lihase suutlikkust – nii tekibki treeningefekt. Osa sünteesi tulemusel loodavaid valgustruktuure mõjutab lihase suurust. Osa muudatusi ei kajastu silmaga tajutavates muudatustes. Valgu lagunemisel vabanenud lämmastikühendite hulk suureneb proportsionaalselt keh. pingutuse intensiivsuse ja kestusega. Aminohapete transamiinimise tulemusena saadakse võimalus nende kasutamiseks. Aminohaoete jääk on maksas koos rasvhapetega ärakasutatav glükogeeni sünteesiks. Nii vädib organism ise oma peamise energiaallika (glükogeeni)
annaabi.ee 
