Elektrooniliste muusikainstrumentide lühiajalugu Peamiseks tekkepõhjuseks on elektroonika kui teadus- ja tööstusharu teke. Elektroonika tekkis 19. sajandi II poolel. Thaddeus Cahill – tellharmoonium (1897) Lev Termen – teremiin ehk eterofoon (1920) Maurice Martenot – martenot’ lained (1928) koosneb klaviatuurist ja ostsillaatorist Friedrich A Trautwein – trautoonium (1930) Robert Moog – leiutas süntesaatori (1967) Hilisromantism Seotud 19. sajandi romantiliste traditsioonidega Rohkete kromatismidega harmoonia Tugineti peamiselt Wagnerile Aitas kaasa ekspressionismi tekkele Mõjuvõim Saksamaal ja Austrias Suurenes vaskpuhkpillide osatähtsus, kasvasid ka teised pillirühmad tonaalne – helistikuga Gustav Mahler (1860-1911) Pärit Tšehhist
säilitab alati sama kuju. Nii sündisid hiljem tema sfäärofon II, kaelidosfon ja elektrotoonorel. 1928. aastal Maurice Martenot' poolt ehitatud Ondes Martenot puhul oli tegu helisagedusi liitva instrumendiga, vaid selle erinevusega, et helikõrguste muutmiseks oli vaid üks traat. Olivier Messiaen kasutas seda instrumenti oma Turangalîla-sümfoonias, ning Arthur Honegger oratooriumis “Jeanne d’Arc tuelriidal” . 1930. aastal konstrueeris Friedrich Trautwein trautooniumi, mida hiljem arendab edasi Oskar Sala. 1930. aastatest pärinevad ka Paul Hindemithi trautooniumilood “Vier Stücke für drei Trautonien” kogumikus “Des kleinen Elektromusikers Lieblinge”. Vaatamata poliitilisele või meelelahutuslikule põhifunktsioonile tasandas elektroonilise muusika arengule teed ka raadioringhäälingu tegevus. Elektrooniline muusika alates 1945 Pariis ja konkreetne muusika 1943
annaabi.ee 
