(üleastumine). See hõlmab: deformatsioon, grotesk, koletislik, väärastus, asümmeetria, loomalik, ebaproportsionaalne, hübriidne, kõver. Ilu ja inetuse vaheline kattuvussuhe. Näited: Peeter Sauteri "Kõhuvalu", "Lauakõne", Toomas Vindi posmodernese perioodi avateosed, Kaur Kenderi "Iseseisvuspäev", "Check out", "Untitled 12", Margit Lõhmuse tekstid "Vikerkaares". Maarja Kangro "Klaaslaps" (transgressiivse autobiograafilsie kirjanduse suurtekst, traumatekst, kus kirjeldatakse kunstliku viljastamise protsessi ja lootefaasis väärarenguga lapse kõrvaldamist, abjektne kirjandus, mis lähtub kehalisuse juurde kuuluva vigase, vastiku ja võika kirjeldamisest; palju ka tehnilist meditsiinilist sõnavara, mida tõlgivad päriskeelde luuletajast ja intellektuaalist jutustaja sageli iroonilised või humoorikad kommentaarid; võibolla on surnult sündiv laps siin ka kriisiajastu metafooriks).
2 kogemusena. Nii saab ka kroonikat käsitleda kui traumateksti – kirjeldatakse koloniaalsest vaatepunktist ühele rahvale põhjustatud kannatust. See on jätnud alaväärsuskompleksi meie rahvuslikku enesemääratlusse. Lähenemisvõimalused „Liivimaa kroonikale”: Henriku sõna, negatiivne hoiak; representatsioonid, kriitikud, ümberkirjutajad – postiivne; analüütiline traumatekst. Protestantlik filosoofia on Balthasar Russowi Liivimaa kroonika (1578) aluseks – rõhutab religiooni rahvalähedust, emakeelse hariduse tähtsust. Samas toob Russow välja, et eesti talupoeg polnud religioosne subjekt – kristlikud sajandid polnud rahvast religioonini toonud: rahvas ei saanud võõrast keelest aru ja kirikuõpetajad ei osanud kohalikku keelt. Russow mõistab kohaliku liiderliku patuelu hukka
annaabi.ee 
