paratamatus. Aritmeetika arvutab. Igasugune arvutamine on aga põhimõtteliselt loetlemine, see tähendab, et see rajaneb ajas järgnevusele. Kuna aeg on minus meelelisuse puhta vormina antud ja samuti kõigis inimestes, siis võib ka aritmeetika kogemust appi võtmata olla üldkehtiv ja paratamatu sisemine ajaline kujutlus. Esimene kriitika küsimus: Kuidas on puhas matemaatika võimalik (?) on seega vastatud. 3. TRANSTSENDETAALNE ANALÜÜTIKA a) PROBLEEM Kuidas leiab tunnetus aset? J.Locke oleks öelnud, et mõistuses ei ole midagi, mida enne seda poleks olnud meeltes. Õige - oleks Leibnitz lisanud - väljaarvatud mõistus ise! See oleks ka Kanti vastus lühidalt sellele küsimusele, millele on pühendatud tema Puhta mõistuse kriitika pikim ja raskeim osa. Juba alguses sai öeldud, et igasugune mõtlemine, kõik mõisted on seotud objektidega, mis meile on antud kaemuses
Eeldame, et kogu meie tunnetussisu sõltub meeltest, mis on passiivsed – mis on järeldus? Peab olema mingi aktiivne pool, mis meeled käivitab. Meeli peab afitseerima! Mõtlemine on aktiivne tegevus siin. Väline asi iseendas on see, mis meeli afitseerivad, sest miski peab meeli käivitama. Asi iseeneses on mõistusolemus, mis pole antud kaemustega(seal on meeled). Jõuame selleni mõistus-järelduse kaudu! Analüütikaprintsiibid – puhta mõistuse kriitikas ehk transtsendetaalne loogika: jaguneb kaheks: trans analüütika ja trans dialektika. Trans analüütika jaguneb omakorda kaheks: aru ja otsustusvõime. Trans dialektika käsitleb mõistust. Aru ja otsustusvõimete käsitlus, seal toodi välja kategooriateid ja nende rakendamise printsiibid ehk analüütikaprintsiibid on need, kuidas kategooriaid rakendada. Need printsiibid rakenduvad ainult nähtumustele, mitte asjadele iseendas. See ei sunni eitama asju iseendas.