disputandum), väidan ma - kuigi mitte samasuguse otsustavusega kui teoreetiliste ja moraalsete otsustuste puhul, et see või teine objekt peaks samamoodi ka teistele meeldima. Kes sellega nõus ei ole, seda kaldun ma pidama "maitsetuks". Siit ka ülesanne, mille Kant oma "Otsustusvõime kriitika" esimeses osas ette võtab: esteetilise otsustusvõime kriitika (kusjuures siin on esteetikal tavapärane tähendus, mitte nii nagu "Puhta mõistuse kriitika" "transtsendentaalsel aisteetikal). On olemas aga ka teine avar valdkond, kus me pidevalt langetame hinnanguid "otstarbekuse" kohta: s.o. orgaanilise elu valdkond. Otstarbekuse printsiip on siin aga teiselaadne kui esteetikas. Kaunis kutsub minus esile naudingutunde, kuna see seisab millegagi minus, esteetilise tundega harmoonias. Rahuldus, mille ma saan, kui ma vaatlen elava organismi otstarbekat ehitust, ei ole seotud mitte niivõrd tundega kui mõistusega, mis
Teoreetilist tunnetust saab käsitleda loodus ehk ajalis-ruumiline sfäär. Looduses on kõik allutatud paratamatusele ehk moraal pole võimalik seal. Ajalis-ruumiline sfäär, seal on eelnevalt olnud mingi teine sündmus. Siinkohal peab olema vaba loodusseadustest. Uus põhjuse mõiste sisse toodud. Kausaalsus ei tulene siis põhjustest, vaid motiividest. Tahe eristab motiive ja otsustab selle üle, mis mootivit lähtuda. Milline tähendus on vabaduse transtsendentaalsel ideel Kanti teoreetilises filosoofias? Eristus „asjad iseendas“ ja „nähtumuste vahel“, et luua koht vabadusele, et moraali käsitleda. Nähtumus ja teiselt poolt asi iseendas (nende vahel on piir). Nähtumuste puhul alluvad kõik asjad loodusseadustele. Loodusseadused omakorda tulenevad subjektist. Ehk asi iseendas võiks olla loodusseadustest vaba – ei saa öelda, et nii on, aga see on võimalus. Nähtumus- loodus-ajalis/ruumiline sfäär. Vabadus kosmoloogilises sfääris
annaabi.ee 
