kirjandusteadlastel on raske määrata realismi, sest realistlikel autoritel on joone, mis ei kuulu romantismi alla. Balzaci loomingust, mis on realistlik, on leitud palju romantilisi jooni. Romantikud on väga tihti loodususku, või maailma vaimu usku - pooleldi religioossed. Nendele omane ka teatud ülemuse taotlus - selles hoolimata, et maailm on kaootiline paik, neile on omane ideaalitaotlus - väga üldomane ja üldlevinud omadus romantikute puhul. See ideaal on transtendentne - see pole maine ideaal, vaid väljaspool maailma olev ideaal - kirjandus, looming hakkab vaikselt asendama religiooni. Romantikud näevad tegelikkuse ja ideaali vastuolu. Selge, et selle tegelikkused ja ideaali vahel tekib pinge, mis omandab romantismi ajal teravuse. Siit tuleb mängu uus termin - ...ambivalents. Sellest pingest on kantud ka kogu see looming - religioosse maailma teatav taandumine. Seda ideaali nähakse paljudes asjades. Paljud inimesed tundsid
enam midagi ei eelne. Kui me selleni jõuame, siis jõuame lõpule viidud kogemuseni. Esmapõhjus on mõistuse mõiste, mida tuleb selgelt eristada põhjusest, mis on arumõiste. Vahe on see, et põhjuse mõistete saab rakanedada piiramatult, siis emsapõhjust ei saa kogemuses näidata. On toimunud nähtumustelt intellgibiili maailma minemine ehk mõistuse mõistel pole vastet kogemuses. Selline kogemuse lõpule viimine on transtendentne. Mõistusmõisted ehk ideed(viide Platonile). Kandi jaoks on ideed pelgalt mõistuse mõisted, peas olevad kujutlused ja paratamatud, mida ei saa kujundada. Näivus tekib paratamatult, paratamatu viis mõtelda, kui eksime, siis satume näivusesse. Immanentne rakendus on transtsendentaalne vastand. Võime toodab paratamatult ideid ja kui ideid kasutatakse, siis jõutakse teatud kujutlusteni. Ei juhtu näivust, kui me teame, et need on kujutlused; tekib näivus, kui hakkame neid rakendame
annaabi.ee 
