nende energia arvel ATPd sünteesib. PSII ja Cyt b6f vahel kannab elektrone membraani sees difundeeruv plastokinoon, Cyt b6f ja PSI vahel aga kannab elektrone luumenis difundeeruv plastotsüaniin. Kokku jääb iga elektroni kohta luumenisse kolm prootonit (3H+/e-), millest üks eraldus vee lagundamisel ja kaks seoses plastokinooli oksüdeerimisega Cyt b6f kompleksil. Nelja elektroni kohta transporditakse 12 H+, mis võimaldavad sünteesida 3 ATP. Niiviisi, koos nelja elektroni jõudmisega transportahela lõppu (2 NAPH sünteesiga) sünteesitakse paralleelselt ka 3 ATP, stöhhiomeetriliselt vajalik hulk ühe CO 2 sidumiseks. NADPH ja ATP sünteesiga lõppevad valgusreaktsioonid. Pimereaktsioonideks nimetatakse CO2 sidumise ja taandamise reaktsioone. CO2 taandatakse suhkruks. Paralleelselt süsiniku taandamisega suhkruks tarbitakse 3ATP iga taandatud C kohta. CO2 siseneb lehte difusiooni teel õhulõhede kaudu. Lehe sisse jõudes difundeerub CO2 kiiresti laiali rakkudevahelistes õhuruumides
Kuna membraan laseb laetud osakesi difusiooni teel väga halvasti läbi, siis tekib prootongradient, mis koos elektrilise potentsiaaliga moodustavad prootoni liikumapaneva jõu (PMF-i). Elektronide transportsüsteem (ETS ehk hingamisahel) võtab elektronid doonormolekulilt, mis on madala redokspotentsiaaliga molekul, ning kannab need positiivsema redokspotentsiaaliga ühendile ehk elektronide aktseptorile. Hingamisaehlas saadav energia (G) sõltub transportahela redokspotentsiaalide erinevusest (E). Neid reaktsioone katalüüsivad tsütoplasmamembraani seoselised kompleksid, mis kasutavad elektronide doonori ja aktseptori energiaerinevusi prootongradiendi tekitamiseks kahele poole membraani. Prootongradient koos elektrilise potentsiaaliga moodustavad prootonite liikumapaneva jõu (PMF-i), mida kasutatakse ATP sünteesiks ATP-süntaasi abil. Hingamisahela esimeseks komponendiks on dehüdrogenaas, mis võtab
annaabi.ee 
