Kõige paremini on tänaseks päevaks välja töötatud seiresüsteemid, mis põhinevad radaritel. Siiski on kasutatavatel radaritel ka mitmeid puudusi. VTS radaritel on näiteks samad vead ulatuse ja peilingute määramisel nagu teistel radaritelgi, ehkki tal on kindel koht ja ta on pidevalt orienteeritud põhja ilma kompassi vigadeta. Erinevus kahe seiresüsteemi vahel seisneb informatsiooni edastamises kaldajaamale. Kui teabe edastamine radari kaudu toimub min. iga 3 sekundi järel, siis transponderiga saab seda aega muuta kuni suhtearvuni signaal ühe sekundi kohta või signaal iga minuti järel. Üheks suuremaks probleemiks radarite kasutamisel on laevade automaatne identifitseerimine. Radaritega toimub identifitseerimine suusõnaliselt, millega suureneb vigade tekkimise oht. Seepärast leiab järjest rohkem tunnustust transponderiga "toetatud" GPS-idel põhinevad süsteemid. GPS-idelt ja laeva kontrollprotsessorilt tulev info
juulist 2005. aastal, paigaldada Euroopa Nõukogu määruse lisa A lõikes 4 nimetatud teine identifitseerimisvahend. Sisuliselt tähendab see kohustust kasutada kas teist kõrvamärki, tätoveeringut, (sõrgatsile kinnitatavat tähist: kitsel) või elektroonilist transponderit. Euroopa Liidu liikmesriiki toimetamiseks ja ühendusevälisesse riiki eksportimiseks määratud loom tuleb alates 1. jaanuarist 2008. aasta märgistada alati ka elektroonilise identifitseerimisvahendiga (transponderiga). Kits ja lammas tuleb määruse kohaselt märgistada kuue kuu jooksul alates looma sündimise päevast, aga igal juhul enne, kui loom viiakse ühest karjast teise või tapamajja. Seega peab loom olema märgistatud varem juhul, kui ta viiakse karjast välja enne kuue kuu möödumist. Siiani kehtis kohustus märgistada kits 20 päeva jooksul alates looma sündimise päevast. Kitsepidajad peaksid silmas pidama, et tegu on võimalusega, mis ei välista
õhusõidukiga, peegelduvad need tagasi. Seire andmete protsessor arvutab välja vastavalt ajale, mis kulub peegeldamiseks, ja suunale, kust signaal tagasi peegeldub, õhusõiduki täpse asukoha. Seireinfo saadetakse otse lennujuhtimiskeskusesse, kus see kajastub lennujuhi tööpositsioonil. (ICAO, A Guide to Global Surveillance, 2014; 14) Seda radari tüüpi kasutatakse peamisselt militaarstruktuurides (nt Eesti õhuväe allüksuse õhuseiredivisjon avastab väljalülitatud transponderiga õhusõidukeid) ja lennuvälja pinnaseireks. (ICAO, A Guide to Global Surveillance, 2014; 14) Primaarradari suurimaks eeliseks on mittekooperatiivsete õhusõidukite avastamine. Seetõttu nimetatakse PSR-i ka iseseisvaks seireseadmeks. See tähendab seda, et mitte ükski seireseade ei saa olla nähtamatu lennujuhtimiskesusele. See on ainuke seda tüüpi tehnoloogia hetkel, mis suudab pakkuda sellel tasemel turvalisust ja ohtutust. (ICAO, A Guide to Global Surveillance, 2014; 14)
annaabi.ee 
