Organism reageerib immuunreaktsiooniga igale elusrakule ja ainele, mis sisaldab geneetiliselt võõrast informatsiooni. See on aluseks transplantatsiooniimmuunsusele: kui doonor ja retsipient erinevad kasvõi ühe geeni osas, mis kontrollib koeantigeenide sünteesi, tekib retsipiendil immuunsusreaktsioon transplantaadi vastu ja viimane hukkub (toimub äratõuke- ehk hülgamisreaktsioon). Olenevalt geneetilisest erinevusest, võrreldes retsipiendiga, jaotatakse transplantaadid: 1) autogeenne transplantaat ühe ja sama indiviidi kude kantakse keha ühest piirkonnast teise. Siin puudub võõrinformatsioon ja ei kutsu esile äratõuke reaktsiooni; 2) isogeenne transplantaat sarnane eelmisele. Kude kantakse üle geneetiliselt identsete isendite vahel (ühemunakaksikute või loomade juures geneetiliselt puhta liini isendite vahel);
ning nende realiseerimiseks esitatakse järjest kõrgemaid nõudmisi. Koos sellega suureneb vajadus mitmesuguste suhete õigusliku reguleerimise järele. Seadus ja sellest juhindumine on tsiviliseeritud ühiskonna ning areneva majanduskeskkonna olulisemaid eeltingimusi. Õigus peab olema midagi, mis töötab. Kas võlaõigusseadusesse võetud õiguslikud transplantaadid toovad kaasa sellise käitumise nagu õiguskorras, kust need on üle võetud, seda näitab tulevik. Õiguse mõiste ei piirdu ainult ühtlustatud reeglitega ja reegli tegelik tähendus ei tulene reeglist endast, vaid on kultuuriliselt ja ajalooliselt determineeritud. Reegli tähendus tuleneb keelest, moraalist, traditsioonidest või kultuurilisest ambientsist, mis kõik koostoimes viivad reegli aluseks olnud kontseptsiooni mõistmiseni. Reegli ülevõtmisega ja isegi
annaabi.ee 
