kromosoomi, vaid selle mingi osa esinemine. Niisugune olukord tekib siis, kui 21. kromosoomi ja teise kromosoomi tipust murdub ara väike osa ning kaks allesjäänud osa kinnituvad lahtiseid otsi pidi üksteise külge. Sellist kromosoomide kinnitumise protsessi nimetatakse translokatsiooniks (joonis 11). Translokatsiooni tekkepõhjused pole veel teada, kuid me teame, et erinevalt lahknematusest ei mängi vanemate vanus selle vormi puhul mingit rolli. 21. kromosoomiga translokatsioonis osalevad üksnes teatud kromosoomid. Need on 13., 14., 15. voi 22. kromosoom või siis teine 21. kromosoom (kõige sagedamini 14. kromosoom). Kõigil neil kromosoomidel on vaike, geneetilisest seisukohast tähtsusetu ots, mis võib ara murduda ja kaduma minna, avaldamata seejuures vähimatki kahjulikku mõju. Translokatsioonist tingitud Downi sündroomiga lapsed ei erine 21-trisoomia poolt põhjustatud Downi sündroomiga lastest
selle käigus toimub EF-G'l GTP hüdrolüüs ja EF-G koos GDP'ga lahkub ribosoomist (joonised 8.23 ja 8.24). EF-G seostub G nukleotiididega nõrgalt ja ei vaja nukleotiidi vahetuseks lisafaktorit nagu seda vajab EF-Tu. Ribosoomi translokatsioon on huvitav ja kompleksne protsess, milles on veel palju ebaselget ja mille kohta on mitmeid 25 vasturääkivaid mudeleid. Muuhulgas on ebaselge GTP osa translokatsioonis. Üks huvitav fakt ribosoomi elongatsioonifaktoritega seotud reaktsioonides on EF-Tu ja EF- G seondumine ribosoomi sama piirkonnaga (faktorite sidumistsentriga). EF-G ruumiline struktuur on sarnane EF-Tu.GTP.aa-tRNA kompleksi struktuuriga, kusjuures üks EF-G struktuurne domään sarnaneb tRNA antikoodon ling-õlg omaga st. valguline EF-G osa meenutab RNA struktuuri. Sellist struktuurset sarnasust eri molekulide vahel nimetatakse molekulaarseks mimikriks. Translokatsiooni käigus asendab EF-G
annaabi.ee 
