teine liigendus- foneemideks jaotamine traditsiooniline grammatika- selle järgi liigitatakse sõnad noomeniteks, verbideks ja partikliteks, lause aga liigendatakse subjektiks, predikaadiks, objektiks jms. traditsiooniline grammatikateooria- selle rajajaks peetakse Aristotelest, kes liigitas ka seni liigitamata lause osad, pannes sellega ühelt poolt aluse vormiõpetuses tarvilikule sõnaliikide klassifikatsioonile, teiselt poolt lauseõpetuses tarvilikele lauseliikmete kategooriatele. transitiivlause- selle struktuur on NP + V + NP tremulant e. värihäälik tuletis e. tuletatud sõna tõestustingimused- need tingimused, mille kehtimisel on lauses kirjeldatav olukord tõene täiendavusseos (e. täiendjaotus) e. komplementaarne distributsioon- teineteise täiendamine tüpoloogiline liigitus- liigituse aluseks on struktuuriomadused ning neis täheldatavad sarnasused ja erinevused. Ammust ajast on kesksel kohal muutmisõpetus. tütarkeeled- algkeele järglased
Nendest olulisemad: grammatiliste morfeemide kasutus, kongruents ja reakstioon, sõnajärg. Süntaktiliste funktsioonide piirid ei ole alati selged. Süntaktilised funktsioonid ei ole absoluutsed universaalid. 33. Akusatiivi- ja ergatiivisüsteemid. Verb on transitiivne, kui sellega liitub kohustuslikult kaks NP-d, millest üks objekt teine subj. Aklusatiivisüsteem - kui transitiiv- ja intrasitiivlause subjektid markeeritakse ühtemoodi, transitiivlause objekt aga teistmoodi. Ergatiivsüsteem - osades keeltes tõlgendtatakse I, S ja O suhteid I=O ja S markeeritakse erinevalt. S-i kääne on ergatiiv, I ja O käänet nim absolutiiviks või nominatiiviks. 34. Sõltuvus ja valents. Sõltuvusgrammatika - kirjeldatakse sõnadevahelisi süntaktilisi sõltuvussuhteid, eelkõige mis on endotsentrilise struktuuri põhisõna ja selle laiendid. Komplement on kohustuslik lauseliige. Põhisõna ei saa esineda kontekstivabas lauses ilma komplemendita.
annaabi.ee 
