Burgundias, Mont Athos Kreekas). Kloostril oli kahekordne müür. Sissepääsu taga oli külalistemaja ja almustemaja, majapidamishooned (aidad, tallid, laudad, veskid, pagarikoda, töökojad jne, eemal arstipunkt). Teise müüri taga olid isoleeritud ruumid ainult kloostrielanikele. Keskel oli aatriumist kujunenud siseõu klausuur, ümbritsetud avatud galeriidega ehk ristikäiguga, keskel kaev või tiik. Põhjapoolse ristikäiguga oli ühendatud kirik. Transeptis otseühendus dormitooriumiga, välisilmaga ühendus kiriku lääneportaali kaudu. Narteks ehk eeskoda oli romaani ajastu kloostritel külaliste ja teenrite jaoks (Tournus, Vézlay). Kiriku kooril idaosas ühendus kapiitlisaaliga (istungitesaal) ja käärkambriga e sakristei (hoiti väärtesemeid). Käärkamber ja kirik olid tavaliselt kõige rikkalikumalt kaunistatud, sinna maeti abte. Ülakorrusel võis olla dormitoorium. Lõunapoolse ristikäigu küljes oli küttekoda,
Tartu Pauluse kiriku mahukas siseruum koosneb kolmelöövilisest kodakirikulisest pikihoonest, ühelöövilisest transeptist ja poolümarast altarilõplikust, moodustades ladina risti kujulise põhiplaani, mis altarilõpmiku külgedel asuvate ruumide tõttu jääb eksterjööris raskesti hoomatavaks. Saali pingigruppide paiknemine täisnurga all teeb ruumist tsentraalsaali, mida propageeris tollane kogudusekojast lähtuv mõtteviis. Nii pikihoones kui transeptis paikensid väärid. Projekti põhiplaani joonisel on apsiid liigendatud akendega, kirikusaali lõikel on apsiid aga kujundatud akendeta, kuid maalingutega. Arvatavasti 1919.aastal, kui jõuti lõpetada sisetööd, sai kirik ka maalingud. Igal juhul 1923.aastal, kui pühitseti altar ja skulptuurigrupp "tulge minu juurde, kes te vaevatud ja koormatud olete", kaunistasid apsiidi ja imiteerisid vööndkaari tumedates toonides maalingud, mis andsid interjöörile salapära ja süngust