Konsonantide jaotus ,,klusiilid, nasaalid, frikatiivid, poolvokaalid" rajaneb kõnetrakti neljal põhiasendil neist igaühe puhul on elundite takistus õhu- (väljapääsu)-le erineva iseloomuga. Kõnetaju motoorilise teooria kohaselt osalevad kõne tajumisel peale kuulmismeele ka need närviühendused, mille abil me kõnet moodustame. Foneetiline transkriptsioon märgib häälikuid ja kirjutatakse nurksulgudes. Fonoloogiline trankriptsioon märgib foneeme ja eraldatakse kaldsulgudega (kaldjoontega). Rahvusvahelist foneetilist transkriptsiooni tähistatakse lühendiga IPA. Keele väikseimat hääldusüksust nimetatakse foneemiks. Foneemi tegelikke esinemisvariante eri hääldusolukordades nimetatakse allofoonideks. Eri foneemidega saab muuta tähendust, eri allofoonidega mitte. Foneemi mõiste formuleeris esimesena Jan Baudoin de Courtenay. Foneemide määratlemiseks töötas Nikolai Trubetzkoy väljadistinktiivtunnuste teooria
keeleväliseid tunnusekimpe. Vestlusanalüüs vestlusanalüüs loodi 1960ndatel, kujunes välja 70-80ndatel. Loojateks Harvey Sacks, E.Schegloff ja G.Jefferson . Selle alusidee on et vestlus on sotsiaalse elu keskne nähtus ning vestluse omad ehitusmehhanismid mõjutavad seda, kuidas me oma tekste vormistame. Eesmärk leida üles vestluse ehituse mehhanismid ja neid juhtivad reeglid. Materjali kogutakse informantide abil, salvestuse kaudu, trankriptsioon. Kõnevoor ja vooruehitusüksus kõnevoor on vestluse osa, ühe kõneleja jätkuv häälesolek. Vooru piiri märgib kõneleja vahetus, voor esindab kõneleja tegevust, voor liigendub vooruehitusüksusteks. Eesti suuline ja kirjalik keel 1: korpusepõhine statistika Sõnarühmade sageduserinevused: neli paralleelkorpust: suuline argikõne, suuline avalik kõne, 1990. aastate ilukirjandus ja 1990. aastate ajakirjandus. Ajakirjanduskorpus ca 232 000 tekstisõna,
annaabi.ee 
