Kell oli neli ja kui kell tistundi li koputati maja uksele. Need olid politseinikud ,kes olid naabri kutse peale kohale tulnud, kes olid kuulnud karjatust. Ma rkisin neile, et karjatajaks olin mina ja vanamees on maal. Ma rkisin niivrd avameelselt, et neil ei tekkinud kahtlustki. Ma pakkusin neile teed vanamehe enda toas. kki kuulsin ma heli, mis oli nagu vatti summutatud kella tiksumine. See valjenes ja valjenes. Ma rkisin valjemalt ja lbusamalt, trampisin ja lrmasin, kuid heli aina tugevnes. Lpuks ma ei talunud enam ja karjatasin, et nad prandalauad les kisuksid ja laiba tkid les leiaksid. See oli reetlik sdame tksumine.
Järgmiste ridadega minu oma pole kunagi / kusagil ära käinudki / ... / nii et ma tõepoolest / ... / palusin tal ära minna hakkab luuletuse negatiivne toon kiirelt tagasi tulema. Eriti karmi ja sõjaka (esma)mulje loomingust loob autor oma elava ja raevuka kirjeldusega sellest, kuidas luule- mina tapab oma sisemise lapse, justnagu kasutaks ta päriselt füüsilist vägivalda ühe väikese olevuse kallal: rebisin küljest ta käed, ta nuuksus / kiskusin lahti ta jalad, ta kriiskas / trampisin kööginoaga ta rindkere tükkideks, ta hingeldas / kiskusin tangidega keele välja, ta kõneles / viimaks keerasin ta kaela kaheksaks. Negatiivsus jätkub minu jaoks ka tapatööle järgnevate ridadega nüüd on hea ja lihtne / ärkan üles, lähen tööle / tulen koju, lähen magama / ... / elu on ilus!, mis oma retoorilise lõpuhüüdega tekitab tühja ja vastiku tunde, sest niisugune rutiinne elu ei saa minu arvates olla ilus. Ja lõpuks toob muige taas mu näole
annaabi.ee 
