Pigem tekib selline ebamugavustunne - saad aru, et autor tahab teha nalja, aga et naljad on nürivõitu, siis kuuled vaimukõrvas mitte kuulajate naeru, vaid piinlikku vaikust. Vaimukaid ütlusi on kümmekond, aga need mattuvad jabura sõnavahu alla. Need naljad oleks võinud mahutada paari "Baskini anekdoodi" mahtu ajalehenurka ning suhteliselt terase loo Jumala Restoranist vormistada humoreskina mõne lehe huumorilisasse, aga et terve raamat... Pidevalt joobes tegelaste tramburai ei suuda kohe kuidagi kaasa haarata. Ehk pole ka autor karsklane... Kui pehmelt öelda? Ehk selgitub suvaliselt paberile voolanud tekst autori teadvuse erilise seisundiga "loomehetkel"? Ikka õige, et Algernon selle teksti tagasi lükkas. Minu arvamus teose kohta ehk järellugu Arvan, et raamatu kirjutamise mõte tekkis Pajul lihtsalt eneseväljenduseks, näitamaks, et mees mõtleb tõsiselt palju ning fantaasia liigub igas võimalikus suunas.
Luuletused on dünaamilised, pea igaühes rullub lugeja silme ees lahti väike, animafilmilikult pöörane lugu: mustlane kukub porilompi luuletuses ,,Tõmmu tädi", vihmauss kuivab traatkõvaks luuletuses ,,Vihmaussi juhtum", poiss kukub esimeseks koolipäevaks ranitsat pakkides selle raskuse all kokku luuletuses ,,Minu ranits" jne. Luuletaja tõstab neis luuletustes esile headust ja mängulusti. Luuletuses ,,Tramburai" kirjeldatakse tüüpilist laste ülekäte läinud mängu vanemate äraolekul: See juhtus siis kui isa-ema kodust olid ära väikse õega mõtlesime teha veidi kära Õiget padjasõda polnud ammu enam tehtud korralikku rõivaproovi ka ei olnud nähtud sõja käigus rebenes üks padi täitsa lõhki sulgi oli tuba täis ja palju muudki prahti /.../. Luuletus lõppeb kojutulevate vanemate üllatusega, et lastel on sabad ja sarved külge kasvanud. (Vilep 2005: 44)
annaabi.ee 
