Billy hindab Tralfamadori surmale reageerimise lihtsust ja iga kord, kui ta kohtub surnud inimesega, kehitab ta lihtsalt õlgu ja ütleb: „Eks ta ole.“ Samal ajal illustreerib fraasi kordamine ka seda, kuidas sõda muudab inimesi vähem tundlikumaks surma suhtes, sest iga passiivse mainimisega „eks ta ole“, räägib jutustaja hukkunute arvust delikaatselt, viidates surma traagilisele paratamatusele. „Kui tralfamadoorlane näeb laipa, mõtleb ta lihtsalt, et surnud inimene on antud hetkel halvas olukorras, kuid et seesama isik on paljudel teistel hetkedel kõige paremas korras. Ja kui mina nüüd kellegi kohta kuulen, et ta on surnud, kehitan ma lihtsalt õlgu ja ütlen sedasama, mida ütlevad surnute kohta tralfamadoorlased, ja nimelt: „Eks ta ole.”“ (lk 30) Romaani peamine antagonist pole tegelane, vaid II maailmasõda ise. Vonnegut’i isa
Üldiselt jäin mõtlema paar korda ka sõja ja tema julmuse üle. Veel oli raamatus üks väga hea mõttetera, mille välja tooksin. " Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan ja tarkust nend vahel alati vahet teha." Leian, et öeldu on sulatõsi ning mulle meeldib selle üle juurelda. Veel jätkus mõtteainet pärast selle tsitaadi lugemist: "Kui ma ei oleks kulutanud nii palju aega maalaste uurimiseks," vastas tralfamadoorlane, "ei oleks mul aimugi, mida selle "vaba tahte" all mõistetakse. Olen külastanud kolmkümmend ühte planeeti maailmaruumis ning lisaks veel uurinud andmeid sajalt planeedilt. Ainult Maal kõneldakse vabast tahtest" Mis see vaba tahe siis meie jaoks õieti on? Viimaseks lisaksin paar lauset, mis püüdsid mu tähelepanu koheselt. "Kui inimene sureb, on see ainult näiline. Tegelikult on ta mineviku ajas veel täiesti elus, ja sellepärast on suur rumalus tema matustel nutta
annaabi.ee 
