Tehnilise varustuse parandamine. Loobuti Stalini-aegsest põhimõttest, kus tehnika ja tootmine oli eraldatud. Sovhoosid ja kolhoosid tellisid teenust masinatraktori jaamadelt. Masinatraktori jaamad ei olnud ainult majandusüksused, tegemist oli ka poliitilise võimukeskmega maal. Ka Eesti puhul taheti masinatraktorijaamadele anda poliitilist funktsiooni. Hrustsov loobub jaotusest ja annab tehnika majandite endi käsutusse. See on suur samm edasi. Lisaks tööstuse edenedes traktoripark laieneb oluliselt. Võibki öelda, et tegemist on teatud mõttes põllumajanduse industrialiseerimisega. Põllumajanduslik tootmine toetus sovhoosidele ja kolhoosidele. Sovhoos on riiklik ühismajand. Hrustsovi selge poolehoid kuulus sovhoosidele. Tema ajal sovhooside arv oluliselt kasvab ning oluliseks on kindlasti ka see, et tema meelest teovõimsad said olla ainult suured majandid. Väikesovhooside ühendamine suurteks sovhoosideks, sama protsess kolhoosidega
..110 kW (82...150 hj) traktoreid (E. Koigi andmetel). Siin nimetatud kui ka teistes L-Euroopa riikides on tendents üle 100 kW võimsusega traktorite ostu suurenemisele. Kui Eestis oleks traktori keskmine kasutusiga 12 aastat, siis Saksamaa andmete põhjal oleks vaja Eestis igal aastal soetada ligikaudu 1600 uut traktorit. Võttes traktori keskmiseks hinnaks 45 tuh. Eurot ehk 700 tuhat krooni, saame investeeringute vajaduseks ligikaudu 1100 miljonit krooni. Kuna Eestis on olemasolev traktoripark vananenud, siis sellele summale lisandub veel vanade traktorite väljavahetamine ja investeeringute vajadus on sellevõrra veelgi suurem. Kui arvestustes lähtuda 2005 a põllumajanduses kasutatavatest ratastraktorite arvust 30665 ja võttes kasutusajaks 15 aastat, saame, et igal aastal oleks vaja osta 2044 uut traktorit. Kui kasutusiga oleks 12 aastat tuleks aastas soetada ca 2555 uut traktorit. Ilmselt on Eestis praegu traktoreid liialt palju, samuti kasvab võimsamate traktorite osatähtsus
annaabi.ee 
