kaheldamatult negatiivne. Sellest hoolimata püsisid punkarid oma utopistlike unelmate juures, näiteks Tõnu Trubetsky meenutab 1984. aastat järgnevalt: „Kogu aeg, pidevalt muust ei rääkinudki kui ainult anarhiast, kui omavahel olime. Mõtlesin, et punk võib olla inimestele eeskujuks, et pungi kaudu, laulusõnade, kirjutiste kaudu on inimestele võimalik ära seletada, kui lahe asi on anarhia.“66 Huvitavaks ning tragikoomiliseks sisekaemuseks tolle aja punkarite hingeellu on 1985. aastal noorteajakirjas „Noorte Hääl“ ilmunud intervjuu kahe punkariga (Ronald ja Riks), kes kirjeldasid oma igapäevaelu punkaritena ning maailmavaateid. Ühtlasi on artikkel märkimisväärne, kuna tegu on ühega esimestest pungiteemalistest kirjutistest, mis ENSVs ilmus. Noormeeste hinnangul koosnes punkarite põhimass 16-21 aastastest ning punkarite kaheldamatuks juhiks pidasid mõlemad Villu Tammet, nimetades teda „punkide isaks
taotlusi ka neid abstraktseid kategooriad üle kanda kirjandusse. Abstraktsus on sotsiaalsel pinnal, ta on tugevalt vasakpoolne autor. Temast saab aastaks 1940 selline mees, kes juhib Eesti nukuvalitsust. Barbarus on eksperimenteerivas luules kaalukamaid juhtumeid, aga kui nurgelistest meestest kedagi veel kõrvale panna, siis muidugi noor Erni Hiir ("Ohverdet konn"). August Alle Hiir hakkas hiljem ajastu nõuetega kaasa võnkuma ja see muutus isegi tragikoomiliseks. Hiir läheb kaasa Nõuk võimuga. Murdeluule Hendrik Adamson 1919 "Mulgimaa" Artur Adson rahvalikku alget peab ka rõhutama, aga kui Adamsonil on mingisugust rahvalikku mahla ja ähmast auru, siis Adsonil on rohkem literaarsust ja õpitut sentimentaalset stiili, mis seostub tihti ka lapsepõlve teemadega. See saab ka võrukeelse luule standardiks. Johannes Semper 1917 "Pierrot" Semper on pr kult vahendaja, psühhoanalüüsi vahendaja. Teatavat rolli märgib see ka värsiloomingus
annaabi.ee 
