Mis saab kunstist kui anname talle asjastatud vormi. Kunstiteos ei ole ühiskonna normide taasloomine. Vaimu emantsipatsioon ehk esile tuleks, välja kasvamine. Inimene sai tedlikuks, inimene mõistab et tema maailma piiravad reeglid ei ole universaalsed. Me saame aru et need reeglid on meie enda teha, inimesel on võimalus ise neid reegleid muuta ja enda järgi kujundada. Kunsti teosed on suhteliselt uus nähtus, selle mõte oli teenida kedagi või midagi. Traditsioonilselt on kunstil puudunud autonoomia. Kunst järjest vähem on olnud teeniv, tema ülesanne ei ole ülistada maiseid ja taevaseid valitsejaid. Kunst muutus isiklikuks. Adorno kirjeldab kunsti autonoomia kasvu. Järjest enam on näha kuidas autonoomne kunst ei sobi sellesse maailma. Kunstist saab ühiskonna antitees. Kunstil peab olema negatiivne joon, et sa oled võimeline eituseks. Autonoomia vastand on heteronoomia- meie käitumise põhjustaja asub välja pool meid,
(iseloomulik poliitilise kriisi tingimustes, kus poliitilised jõud lähevad nn neutraalse aluse peale); 3) parlamentaarne valitsus ehk poliitiline valitsus - koosneb parlamendiliikmete või väljastpoolt parlamendi koosseisu, kuid valitsust moodustavate poliitiliste jõudude seast nimetatud professionaalsetest poliitikutest, kusjuures selline poliitik on tihti ka erialaprofessionaal (paljude riikide parlamentides on traditsioonilselt väga suur kaal diplomeeritud majandusspetsialistidel ning juristidel, ehkki tendents on teiste erialade spetsialistide osakaalu tõusule); 60 4) presidentaalne valitsus - kogu täidesaatev võimutäius on praktiliselt presidendi (riigipea) käes, kusjuures valitsuse liikmed on paljuski sümboolsed - nad on presidendi haldustehnilised abilised, talle alluvad mäned?erid (USA süsteem)