kasutatavate printsiipide õigustatuses, olgu need printsiibid siis leitud meeltetunnetuse või mõistustunnetuse abil. Dogmatism ongi selline hoiak, kus üldse ei seata küsimust, kas mõtlemise niisugune edasiliikumine on õigustatud. Asjaoluks, mis niisuguse küsimuse seadmist pärssis, oli tõsiasi, et vastavaid printsiipe oli filosoofias juba kaua kasutatud ning nad olid muutunud traditsioonilisteks. Kuid 18. sajand on valgustussajand ja valgustusliikumist iseloomustas üldine traditsioonikriitiline hoiak. Pelk viide millegi traditsioonilisusele ei olnud sellise meelsuse tõttu enam piisavaks õigustuseks, et ükskõik millele oma toetust anda. Õigustatuse küsimused on nüüdsest lahendatavad üksnes “mõistuse kohtulaua ees”. Kant möönab, et eelpool kirjeldatud dogmaatiline hoiak oli omane talle endalegi tema eel- kriitilisel loominguperioodil. Ta tunnistab “Prolegomenas”, et David Hume oli see, kes sai tema äratajaks “dogmaatikauimast”
kutsel Pellasse, kus ka suri. Euripides oli kaasaegsete jaoks ilmselt liialt uudne. Tema tegelased ei püüdnud enam alati leida head ja õiget teed, vaid olid valmis ka teadlikult halba tegema (Medeia samanimelises tragöödias tappis oma lapsed, et maksta ätte truudusetule mehele ja laste isale Jasonile). Ka jumalad pole tal enam tingimata õiglased vaid võivad käituda egoistlikult ja nimeste suhtes ülekohtuselt. Küllap kajastus siin Euripidese kaasaegse sofistliku filosoofia traditsioonikriitiline mõju, mida võis täiendada poeedi poolt teravalt tunnetatud moraalilangus Peloponnesose sõja ajal. ARISTOPHANES: Ateena kuulsaim komöödiakirjanik Aristophanes (u 445 - 386 eKr) lõi oma teosed Peloponnesose sõja ajal ja selle järel. Ta oli sõja vastane ja naeruvääristas sõda pooldavaid demokraatia lidreid. Üheks peamiseks pilkealuseks kujunes sõja algperioodil lihtrahvast agiteerinud Kleon (näiteks komöödias ,,Ratsanikud"). Selle kõrval meeldis Aristophanesele
annaabi.ee 
