Funktsionalism Eestis Tekkelugu Funktsionalismile eelnenud arhitektuuri võib Eestis nimetada 1920. aastate traditsionalismiks, mis selgelt domineeris kogu kümnendi jooksul ja moodustas stiiliühtse terviku. 1920. aastate traditsionalism oli esteetilisest aspektist teadlikult arhailine ja tagasivaatav, seega soodne eelkäija funktsionalismile. Funktsionalism hõlmab Eestis aastaid 1930 - 1940. Funktsionalismi seostub eelkõige arhitektuuriga. Seda võib pidada moodse ehituskunsti üheks aluseks- sellest on saanud mõjutusi pea iga kaasaegne maja.
Perna ning oma arhitektkond moodustus samaaegselt riikliku iseseisvuse tekkimisega 1918. aastal. Arhitektid olid õppinud peamiselt 1862. a. asutatud Riia Polütehnilises Instituudis ja täiendanud end Saksamaal. Vanadest kultuurmaadest erinevalt traditsioonide koorma puudumine hõlbustas funktsionalismi vastuvõttu, teisalt aga kultuurikihi hõredus ei loonud pinnast arhitektuuriavangardiga sügavamaks haakumiseks. Funktsionalismile eelnenud arhitektuuri võib Eestis nimetada 1920. aastate traditsionalismiks. 1920. aastate traditsionalism kujutab endast kohaliku luterliku baroki moderniseeringut, mida iseloomustavad rasked väikeste ja väheste avadega ehituskehad ja kõrge kelpkatus, fassaadid on liigendamata ja kaunistusteta. Eesti 1920. aastate traditsionalism võib võrreldes Soome ja Rootsiga tunduda saksapärane, kuid saksa Heimatkunsti jaoks on ta liiga põhjamaiselt lihtne ja karm. 1920. aastate traditsionalism oli siiski väga loogiline sissejuhatus uue vabariigi arhitektuuri
annaabi.ee 
