· 13. sajandi algusest võib kunsti jagada kaheks: 1) kõrgkultuur aadlike vaimelike, linnakodanike kunstieelistused. Kirjandus arhitektuur, muusika. 2) rahvakunst talupoja oma looming, argielu, esteetiliste ja sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks. Käsitöö, laulmine, pillimäng, tantsimine. Maarahva hulgas leidus alati loovisikuid, kes eristusid teistest oma oskuste poolest kasutada põlvest põlve edasi atud traditsionaalsust. Talurahva tarbekunst, kus rõhk oli tarbeesemetel ja puht iluesemeid ei tehtud. Kääsitöö alaste oskuste arendamine oli igas peres tähtis. Tööriistad, vahendid, kehakatted, jalanõud, mööbel. Eesti rahvakunstis tugines kõik eelkõige otstarbekusel. Esteetiline pool kajastus eelkõige ornamentikas ehk kirjas, mis võis kanda kindlat sõnumit või teavet ja mida võis mõista üksnes selle kasutaja. · Ornamendikunstis oli roll ka kirikukunstis
• Kõrgkultuur- aadlike, vaimulike, linnakodanike kunsti eelistused (kirjanudus, arhidektuur, muusika) • Rahvakunst- • talupoja oma looming, argielu esteetiliste ja sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks ( käsitöö, laulmine, pillimäng, tantsimine). Maarahva hulgas leidus alati loovisikuid, kes eristusid teistest oma oskuste poolest kasutada põlvest-põlve edasi antud traditsionaalsust. See oli talurahva tarbekunst. • Rõhk tarbeesemel ja puht iluesemeid ei tehtud. Käsitöö alaste oskuste arendamine oli igas peres elutähtis ( valmisid enamik talupidamiseks eluks- oluks vajalik- tööriistad vahendid, kehakatted, jalanõud, mööbel. • Eesti rahvakunstis tugines kõige otstarbekusel, mis oli tarbekunsti juures kõige olulisem ehk siis funktsionaalsus.
annaabi.ee 
