meie loodustervikust, mille hoidmine on rahvuslik kohustus. 19. sajandi keskpaiku, kui hoogustus talude päriseksostmine, ei vastanud puhastverd eesti hobused enam nõuetele, eriti Mandri- Eestis: taheti tüsedamaid ja tugevamaid veoloomi, sest peremehed suurendasid koorma raskust 30-50 puudani. Talupojal oli kaks kuni neli hobust ja nad pidid rahuldama peremeest mitmel elualal. Mõisates kasutati aga vastavalt otstarbele erisuguseid loomi: ratsahobustega ratsutati, traavlitega tehti lõbusõitu ja raskeveohobustega hariti maad. Neil aegadel paaritati kohalikke hobuseid raskeveotäkkudega: osa ristanditest õnnestus, suurem osa mitte. Teadliku hobusekasvatuse algus Eestimaal langeb 1855. aastale, mil Liivimaa rüütelkond otsustas luua hobusekasvandused ning annetas selleks 20 000 rubla. Tsaarivalitsuselt saadi odavale rendile Tori ja Avinurme kroonumõisad ning 1856 alustas tööd Tori hobusekasvandus.
Karl Tõnisson- (Vend Vahindra), sündis Põltsamaal, võttis Läti kodakontsuse- Kárlis Tennison. Oli I maailmasõjas tsaari Venemaa koosseisus, sai gaasikahjustasa, seejärel sõitis Birmasse budismi õppima. Tuli tagasi Eestisse misjonärina ja hakkas siin budismi levitama. Pidas laatadel loenguid, oli Läti budistlik piiskop, kuulutati peale surma pühakuks, maetud Birmasse. Jooksis paljajalu pikki maid, vahel ka traavlitega võidu laatadel. Fr. Voldemar Lustig (Ashin Ananda)- Vend Vahindra jünger, oli pärit Narvast, muusik (mängis klaverit tummfilile), oskas 13 keelt, oli Vend Vahindra tõlk, oli Eesti budistlik piiskop. Maetud Birmas. Uku Maasing- kõige kuulsam teoloog, kirjutanud raamatu budismist Linnart Mäll- ,,Null ja lõpmatuse kohal". Tartus oli Orientalistlik Teaduslik Selts, sealt käis läbi ka Lennart Priimägi.
annaabi.ee 
