imelise sõõrmeist tuld purskava härja. Minose naine Pasiphae armus härjasse sedavõrd, et tema ja eluka vahekorrast sündis MINOTAUROS. Minosel sai ühel päeval härjast villand (eks ikka oma abikaasa veidruse tõttu) ja ta päästis eluka lahti. Herakles tuli kohale, taltsutas härja ja toimetas ta Peloponnesosele. 8. Tuli taltsutada Diomedese hobused. Traaklaste kuningal Diomedesel oli neli metsikut mära, keda mees kohutavalt armastas, kuid kes olid ohtlikud kõigile, kes Traakiat läbisid, sest need loomad toitusid inimlihast. Herakles tappis tallipoisid ja laskis hobused mere äärde lahti. Peagi oli Diomedes ihukaitsjatega kohal. Herakles lasi käiku oma nuia ja surmas nad kõik. Nüüd võttis ta kuninga surnukeha ja andis selle hobustele eineks. Märad muutusid pärast kehakinnitust taltsaks. Herakles pani loomadele päitsed pähe ja tõi nad Mükeenesse. 9. Tuli ära tuua amatsoonide kuninganna Hippolyte vöö. Amatsoonid olid sõjakad naised,
Kõnelused ja müra lõppes, kui pasuna hääl andis signaali järgmise võitluse alguseks, mis toimus kolmekümne traaklase ja kolmekümne samniidi vahel. See lahing hakkas lõpule jõudma tunni aja pärast. Selleks ajaks olid seitse samniiti ümber piiranud kolm traaklast, kelle hulgas oli Spartacus. Spartacus oli sündinud Rhodope mägedes Traakias. Ta võeti vangi, kui roomlased ründasid Traakiat. Tema jõu tõttu arvati ta leegioni ning hiljem määrati dekaaniks ja sai autasuks pärja corona civica. Kui roomlased ründasid uuesti ta kodumaad, põgenes ta ning asus roomlaste vastu võitlema. Pärast vigasaamist võeti ta uuesti kinni, kuid surmanuhtluse asemel mõisteti ta teenima gladiaatorina. Seekord laskis lanista Actianus Spartacusel esmakordselt esineda tsirkuses toimuvas võitluses, sest gladiaator oli talle palju maksma
Hiljem lugesid Seleukose järeltulijad sellest sündmusest oma võimuajastu algust. 311. a. sõlmitud järjekordne leping diadohhide vahel kinnitas kujunenud võimujaotuse. Aasta hiljem lasi Kassandros Roxane ja 12-aastase Aleksandri tappa. Philippos II ja Aleksander Suure dünastia jätkumine polnud seega enam võimalik. Riik oli jagunenud viie tähtsama väejuhi vahel: Kassandros valitses Makedooniat ja Kreekat, Lysimachos Traakiat, enamus Väike- Aasiast oli Antigonose käes, Egiptus kuulus Ptolemaiosele ja Süüria, Mesopotaamia ning kaugemad ida-alad Seleukosele. Kõige ambitsioonikam diadohhide hulgas oli jätkuvalt Antigonos, kes tegutses käsikäes poja Demetriosega. Koos püüti nähtavasti saada oma võimu alla enamvähem kogu Aleksander Suure impeerium. Ülejäänud diadohhid Kassandros, Lysimachos, Seleukos ja Ptolemaios liitusid Antigonose ja Demetriose vastu. 307. a. hõivas
annaabi.ee 
