loost pöördub eepos lõpplahendusele. Maal hakkab halvasti minema: raudmehed saabuvad, Kalevipoeg saab lüüa. Taganeb metsa, läheb üle Kääpa jõe, kus mõõk lööb jalad alt, sureb, läheb taevasse. Taevas kogunevad targad, kes mõtlevad, kas saaks Kalevipoega veel kasutada. Otsustavad hinge tagasi anda ja saata ta põrgusse Sarviku valvuriks. Eeposel on 2 lõppu: kangelase langemine ja tema tagasitoomine surmast. Toonitab optimismi, lootust: „Aga üks kord algab aega...“ Vaatamata traagilisusele, et kuningat pole enam, jääb lootus, et kui ta põrgust vabaneb, saabub taas. folkloristlik Kalevipoeg = negatiivne, põhitegevus on eri külade naiste tagaajamine, alkohol. Ta on nagu puhas instinkt, loodusjõud. Ambivalentne. Pole kuningas. Kreutzwaldi KP kannab eepose põhiideed. Oluline on eri tegelaste suhe KP-ga. Esitatakse sangarina. Ta loob maapinda. Ühelt poolt on loodushiid, teiselt inimesesarnane kangelane = vastuolu. Hiiglus tekitab küsimusi:
võtsid aga mustate lindude kujud ( 2005: 163). Eesti folklooris samastati pääsukest samuti naisterahvaga, kuid enamik tekke- ja seletusmuistendeid linnust lähtub mingist ülekohtuaktist: ,,Mees võtab naise, kes ei kõnele, tahab teda vihahoos tappa ja lööb tal kirvega seelikusaba lõhki. Naine lendab pääsukesena minema"; ,,Võõrasema tapab vaeslapse, luudest saab pääsuke"; ,,Nõid muudab pruudi pääsukeseks ja paneb oma tütre asemele" (Mäger 1994: 19-26). Ülekohtuaktide traagilisusele vaatamata, kõikides lugudes on peategelasel kaks eluperioodi: alguses on peakangelasel inimkuju ehk maine kuju, hiljem aga pääsukese oma ehk taevane kuju. Kehakujud on küll erinevad, kuid hing jääb samaks. Teiste sõnadega pääsuke sümboliseeris ka eesti folklooris uue elu algust ja pääseteed. Luike seostati eesti folklooris tema valgele ja graatsilisele välimusele vaatamata surmaga. Usuti, et luik laulvat enne surma ning sureb varsti see, kes laulu kuuleb
annaabi.ee 
