1.proloogia, parados, episoodid, stasimone, eksood. Vana-kreeka tragöödia oli sõnalis-muusikalis- tantsuline teos. Thesphis- paneb aluse tragöödijale. 9. Vana-Kreeka teater- teater on tekkinu jumalate kultusest ja sellega kaasnenud rituaalidest. Sai alguse atika ajajärgul Kreekas, kus etendati tragöödiaid, komöödiaid. Etendused olid amfiteatris- mäenõlvadel, kus inimesed istusid kõrgemal, et näha kõike.orkestra,skene 10. Tragöödia autorid- Sophakles-( 496-406 eKr) Oli kolme traagiku hulgast kesksel kohal. Saavutas 1. koha 24-l korral. Tegi mitmeid uuendusi: loobus süzeelisest trioloogia põhimõttest, lisas dekoratsioone. Ta on kirjutanud 123 näidendit, säilinud 7. Suurim ja kuulsaim teos oli ,, Kuningas Oidipus" , mis tajanes vana teeba müütidel. Euripides-Sophoklese järeltulija. Sai auhinna 5 korral. Käsitles esimesena põhjalikult naiste psühholoogiat. Teosed: Medeia, Hippolytos, Elektras. Tema näidendid on realistlikud, võttis kasutusele proloogi
teater on tekkinu jumalate kultusest ja sellega kaasnenud rituaalidest. Sai alguse atika ajajärgul Kreekas, kus etendati tragöödiaid, komöödiaid. Etendused olid amfiteatris- mäenõlvadel, kus inimesed istusid kõrgemal, et näha kõike. Theatron- pealtvaatajad, Orkestra- koori lava, Skeene- näitlejate lava, Proskeenion. Sammastik dekoratsioonidega. Vana-Kreeka tragöödiakirjanikud, teemad, näited. Sophokles-( 496-406 eKr) Oli kolme traagiku hulgast kesksel kohal. Saavutas 1. koha 24-l korral. Tegi mitmeid uuendusi: loobus süzeelisest trioloogia põhimõttest, lisas dekoratsioone. Ta on kirjutanud 123 näidendit, säilinud 7. Suurim ja kuulsaim teos oli „ Kuningas Oidipus“ , mis tajanes vana teeba müütidel. Euripides-Sophoklese järeltulija. Sai auhinna 5 korral. Käsitles esimesena põhjalikult naiste psühholoogiat. Teosed: Medeia, Hippolytos, Elektras. Tema näidendid on realistlikud, võttis kasutusele proloogi
jumalate pahameelt ja kannatusi endale ning tervele linnale. Pole liialdus öelda, et tragöödiad kasvatasid kodanikke, panid neid mõtlema üksikisiku ja riigi seisukohalt sobiva käitumise üle. Samas ei pakkunud tragöödiad kindlaid lahendusi. Sageli pandi tegelased olukordadesse, kus neil oli valida vaid halva ja veel halvema vahel või ei olnud neil võimalik oma tegude tagajärgi ette näha. Näiteks kuulsa Ateena traagiku Aischylose tragöödiasarjas „Orestia“ pidi peategelane Orestes tapma oma ema, et maksta kätte isa mõrva eest. Kui ta selle Apolloni käsul teoks tegi, hakkasid teda kiusama kättemaksuhaldjad. Teise Ateena tragöödia suurkuju Sophoklese „Kuningas Oidipuse“ kangelane aga ei võinud ette näha, et tapab oma isa ja abiellub oma emaga, kuigi Apollon oli nii kuulutanud. Kas Orestes ja Oidipus olid oma tegudes süüdi, ja kui olid, siis milles nimelt seisnes nende süü
annaabi.ee 
