Etenduse läbivaks teemaks oli poiste elu nende unistused muusikast ja tüdrukutest ning nende soov kuulsaks saada. Üks perekond oli vabameelne, nad pidutsesid pidevalt. Pereisa lubas poegadel muusikaga tegeleda. Teise perekonna isa oli väga range, ta nokkis oma poegadega iga pisiasja kallal. Reeglid olid selle kohta kuidas süüa, kuidas taldrikut hoida, uksi prõmmida ei tohtinud. Selle pere isa soovis, et pojad teeksid pidevalt tööd ja ei tegeleks muusika ja muude totrustega. Isa ütluste kohaselt laulda võis vaid saunas ja saunas tuli olla vait. Perekonnad olid väga erinevad, samas oli neil ka sarnaseid jooni. Kumbki ei olnud jõukas, mõlemas olid oma probleemid. Muusikute perekonnas vanemad ei armastanud üksteist. Teises perekonnas oli isa despoot. Perekondi sidus ühine saun ja nende laste sõprus. Etendus rääkis nende tegelaste hirmudest, igal tegelasel oli oma hirm.
eesmärkide poole. Minu maailm kuulub mulle, sest mida tugevam olen, seda raskem on teistel minu konte murda. Kunstnik võib väljendada kõike, mina väljendan oma tugevust ja sirget sihti. Võib-olla tahan ma liiga palju, aga sooviksin kaotada meie maailma küünilisuse kunsti suhtes. Kunst pole vaid Doriani kaunis portree või Kaie Skalle imeline etteaste suurel laval, kunst on meie iga samm mõistmaks kõike, mis meid ümbritseb. Kui meie eluportree on määritud, lägastatud totrustega, siis peame elus keerama uue lehekülje, sest halvad mälestused on liiga halvad, et eksisteerida meie minevikus. Pole tähtsust, et meie kaaslased pilvede taga päikest alati ei näe, sest meie naeratus eluportreel särab kaunilt. Hea, et me ei mõista maailma kunagi täielikult, sest siis kaoks ka kunsti erilisus, viis, kuidas avastada seda huvitavat maailma. Auri Juhkam
annaabi.ee 
