See oli kui kinnitus, et saab ka teisiti, saab ka ilma selle tülgastava psühholoogilise analüüsiva intellektita, saab selle taandada pea olematusse, üheks komponendiks paljude seast. Artaud oli sümbolist. Kuuludes (ja siis jälle mitte kuuludes) ametlikult sümbolistide hulka, uskus ta sümboli võimsusesse, uskus, et sümbol on puhtam ja suurem, tähtsam ja mõjuvam kui mis tahes muu objekt/kirjutatu. Uskus, et kujund/sümbol on võimsam kui reaalsus. On totaalsem, terviklikum, täielikum. Et kunst on suurem kui elu. Ja seda eriti teatris. Artaud' jaoks tõstis teater neid sümboleid esile, õigemini puhastas nad mingisugusest elulisest taagast, lava või lavaline/teatraalne situatsioon tõi esile nende täielikkuse/ülemuslikkuse/totaalsuse. Sümbol teatrilaval oli/on midagi, et "vabastada eel-struktureeritud alateadvus". Katk. Surma kehastus
muutumisega on teisenenud ka identiteedid. Eesti taasiseseisvumine on seotud kõigi Eesti elanike identiteedi muutustega. Kolmandiku Eesti rahvastikust moodustavad erinevatesse etnilistesse rühmadesse kuuluvad pärast Teist maailmasõda sisserännanud uusasukad , kelle hulgas on ülekaalus venelased. Muutused on eestlaste ja venelaste jaoks toimunud väga olulisel määral erineva kiirusega ja erinevatele aspektidele toetudes . Venelaste jaoks on transformatsiooniprotsess Eestis tunduvalt totaalsem, korraga nii poliitiline, majanduslik kui ka kultuuriline. Eestlased tajuvad mitte-eestlasi kui ühtset venekeelset elanikkonda. Tegelikult Eesti vene keelt kõnelevad elanikud ei kujuta endast homogeenset gruppi ei keeleliselt, kultuuriliselt, etniliselt ega päritolult. Identiteet ise on vastuoluline ja heterogeenne mõiste, mida näitavad ka uuringud. On arvatud, et Eestis elavate venelaste varasemaks enesemääratluse baasiks oli Nõukogude identiteet
annaabi.ee 
