Elu algas: Jürka oli Antsu juures tööl, eit kopitses üksinda kodus. Jürka leidis oma töö tegemiseks mahti vaid öösiti ja pühapäeviti. Kase minia Leeni tuli, tahtis kassi tagasi, kuna ämm pidavat teda pidevalt kassivargaks sõimama. ,,Tulime siia, et ulualust leida, aga nüüd oleme peremees ja perenaine. Kasski on meil juba." ,,Kui kord sai tuldud, eks siis pea selle risti endale võtma." Ants: ,,Sõnakas eit sul, kallis Vanapagan, endisel oli tossikene" Endine Põrgupõhja ei võtnud midagi raha eest, tasus tööga või andidega; tema seda pärisraha, mis kõliseb või karbiseb, ei armastanud; oli sihuke vaga ja vaikne. ,,Kui asi algab pettusega, mis võib sellest pärastki head tulla." ,,Kui murrab sinu, las murrab ka minu ja kassipoja." Kase vanaperenaine kõik, mis maailmas läks viltu või tema tahtmise vastu, pidi olema minia süü läbi sündinud.
Neid ei ole noolil notitav ega võrguga kinnivõetav! (Kerib ümber puu ringi, siis puu tagant ühte ja teist kätt välja pistes ja ärritades.) Kutsa, säh - üks käsi, kutsa, säh - teine! Kutsa, säh - üks jalg, kutsa, säh -teine! (Kui Margus asjata napsab.) Mitte ei saa! Ei saa!... Rõõmus naerulagin. Margus on väsinud, pöörab end ära. TIINA (kirglikult Margusele kaela lennates). Hahaha! Sina, rumal poiss, sina, tossikene! Ei saa tüdrukut kätte! Ja see tahab minu Margus olla! Minu Margus peab olema kui hunt, kes uttede hulka kargab! Sind oleks vaja juustest kiskuda ja katkuda, kuni sulle jalad alla saavad, ja mitte käsi ümber kaela heita! MARGUS. Sina! Sina vaata, kui ma tõmban su sülle ja viin, kuhu ise tahan ja teen sinuga viis imet, mis aga meelde tuleb. Sina - sind oleks vaja pigistada, nõnda et karjud! TIINA {nagu angerjas Marguse käte vahelt välja libisedes). Jaa, ja muidugi!
annaabi.ee 
