Raskeristlejat "Kirov", üht hävitajat ja veel viit sõjalaeva vigastati raskesti. Balti laevastiku taandumisel Tallinnast uputati ning uppusid sõites miinile 46-67 laevastiku laevast: 3 4-st ujuvbaasist, 17 20-st transportlaevast, ainus tanker, 1 2-st jäälõhkujast, ainus ujuv töökoda, 3 päästelaeva, 6 13-st puksiirlaevast, 3 3-st motorpaati. Uppusid samuti 16 lahingulaeva 128-st: 5 miiniristlejat, 3 vahilaeva, suurtükilaev, 2 allveelaeva, torpeedokaater, 3 miinitraalerit, väikse jahilaev. Samal päeval tungisid Saksa väed Paldiskisse ja vallutasid linna. Võeti mitu tuhat vangi ja sakslaste kätte langes 6 rannapatareid. 1. septembril vallutasid sakslased Haapsalu ja Virtsu, viies seega lõpule kogu Eesti mandriosa puhastamise Punaarmeest. 1941. a. septembri alguses oli Virumaal Väike-Maarja lähistele Lebavere metsadesse maha jäänud üle 100 taganeva punaarmeelase. Väike-Maarja Omakaitse kutsus üles võitlusesse venelaste vastu
,,Miiniväli kuluks ära, seltsimee vanem,'' tegi ettepanek Hodak. ,,Oleks vaja kümmekond fugassi paigale panna. Ja nii kui fašistide küna kalda äärde nina pistab, ongi kohe küps.'' ,,Hea küll.'' nõustus Jegorõtšev. Hodank võttis endaga kaasa kaks sapööri ja pani piki kallast, nii sügavale kui sai, kümme veealust fugassi. ,,Küll te näete, fašistlikud kalakesed püünisest ei pääse,'' kinnitas ta oma abilistele. Hilisõhtul saabus Saaremaalt torpeedokaater inseneriga, kes pidi hakkama juhtima rannapatarei tulepositsiooni ehitama. Leitnant Saškov saatis kaatriga Saaremaale ära hävituspataljoni võitlejate poolt vangistatud kaitseliitlasd. Järgmistel päevadel ehitasid sapöörid varavalges hilisõhtuni kaugusmõõtjatorni rannapatarei jaoks, inseneriväerühm aga suurtükialuseid. Kui kõik oli juba peaaegu valmis, tuli ootamatu sõnum: Saksa lennukid olid puksiiri koos suurtükkidega merel põhja lasknud.