1462. aastal mõisteti ta poomissurma, aga siis muudeti seadust ning asendati see pagendusega. Sellest ajast peale Francois Villoni elu jäljeniidid kaovad. Keegi ei tea, mida ta tegi ja kas ta üldse eluski oli. Faktidest võib järeldada, et Villon oli sündinud õnnesärgis. Ta pääses alati keerukatest olukordadest kuidagimoodi välja ning jätkas oma vanu eluviise. Ta ei mädanenud surnuks ei MeungsurLoire´i lossi tornikeldris ega poodud teda ka järgmisel aastal. Tema elu lõppes salapäraselt ning keegi ei tea sellest midagi. LOOMING Villon oli väga omapärane luuletaja. Ta võis olla ühel hetkel tõsine ja harras ning juba järgmisel küüniline ja rõve. Talle polnud miski püha. Villon kirjutas surma narrivaid luuletusi. Selline oli ka tema elu -- surma narriv. Tema luulet iseloomustab veel satiirilisus ja individuaalsus. Luuletaja on viljelenud pihtimuslikku luulet, mida ühendab surmateema ja
Kaks luulekogu ,,Suur testament" ja ,,Väike testament". Ballaadid- jutustavad luuletused, pihtimuslikud luuletused- surm ja surmatants, pilkeluuletused- naiste edevus, petmine, ta ise. Mõisteti 2X surma röövimiste eest. Viimased andmed 1463, kui saadeti välja Pariisist. Faktidest võib järeldada, et Villon oli sündinud õnnesärgis. Ta pääses alati keerukatest olukordadest kuidagimoodi välja ning jätkas oma vanu eluviise. Ta ei mädanenud surnuks ei MeungsurLoire´i lossi tornikeldris ega poodud teda ka järgmisel aastal. Tema elu lõppes salapäraselt ning keegi ei tea sellest midagi. LOOMING: tema kuulsamaid on ballaadid ehk jutustava sisuga luuletused. Ka pihtimuslikud luueltused- surm ja surmatants (kõik on surma ees võrdsed). Kirjutas palju ka pilkeluuletusinaiste edevusest, petmisest, kadedusest ja ka endast. Samas lõi ta pilklikke epitaafe ehk hauakirju iseendale ning kujutas sõprugi endale järele hüüdmas («Epitaaf», «Rondoo»)
annaabi.ee 
