killas. Ta ihkas surra ning surmas igatses ta oma hingele ja piinatud ihule rahu. Katariina silmas olid kinni, ta oli enam surnud kui elus, - müür tema ümber tõusis kaelani, - Katariina huuled liikusid, aga sõna ei tulnud ta suust. Nüüd ulatas müür juba peani, ainult väikese augu läbi oli tema kahvatanud nägu veel näha. Ta oli nüüd elusalt maetud. Hirmus kiljatus kõlas äkki kitsast torniaugust ja segas vaimulikkude laulu, - ühe inimese hingekisa surmahädas. August sirutas ta appi hüüdes valged käed välja oh! Müür oli paks ja tugev, ainult sõrmeotsad ulatasid nähtavalae, ning meistrid jätkasid tööd. Lehte oli elavalt hauas, ükski vägi ei võinud teda enam päästa; tema surmani kohkunud sugurahvas ammugi mitte, keda kubjaste piits ja rüütlite oda juba laialigi ajas. Rahvasuus on ühe Karksi lossi tornirusule tänapäevani Kadrina Tulp nimeks jäänud.
kutsuti.) Quasimodo jooksis selle torni juurde. Alumised korrused olid tõepoolest täis igasugust ehitusmaterjali. Seal leidis ta eest ehituskivide riitu, tinalehtede rulle, lattide virnu, jämedaid, saega parajaks lõigatud ja tahutud palke ning prahihunnikuid, ühesõnaga, terve arsenali. 2 3 9 Aeg oli kasin. All töötasid pihid ja haamrid. Oma suure jõuga, mida hädaoht veel kümnekordseks tegi, tõstis ta üles kõige raskema, kõige pikema palgi, ajas ta ühest torniaugust välja, haaras tal siis väljaspool teisest otsast kinni ning sikutas ta platvormi balustraadile ja paiskas sealt alla. Kukkudes saja kuuekümne jala kõrguselt, põrkas määratu suur palgikolask mitu korda vastu müüri, purustas raidkujusid, tegi mitu tiiru enese ümber nagu veskitiib, mis lendu on läinud, ja langes viimaks maha. Tõusis hirmus kisa, sest must palk sarnanes tänaval tagasi põrgates hiiglamaoga.
annaabi.ee 
