BAROKK Barokk-kunsti sünnimaaks sai Itaalia, kus asus varareformatsiooni vaimne keskus Rooma. Looduslähedane vormikõne oli sügavalt juurdunud Euroopa kunstikeskkonnas. Kunstnikud lähtusid elust ja püüdsid seda tõepäraselt kujutada. Elu ei saanud aga ometi näha enam harmoonilisena, mõistusepärase ja ideaalsena, vaid ägeda võitlusena, mis oli täis vastuolusid ja vapustusi. Pidulik ja rahulik sümmeetria asendusid stiihilise tormlemisega millegi tundmatu poole. Tähelepanu koondus inimese tunnete, mitte mõistuse mõjutamisele, inimeste hämmastamisele ja rabamisele. Siit tuleb ka uue stiili nimetus barokk (itaalia k barocco eriskummaline, veider). Arhitektuuris sai esmaseks ülesandeks kirikute püstitamine. Valitsevaks kirikutüübiks muutus uuesti pikergune hoone, mis oli ilmselt kohasem katoliiklikule liturgiale. Barokk-kirikule sai määravam siseruum. Renessansist võeti üle nelitise
Arenes manerism, mis on suurmeistrite jäljendamine, kuid elukaugemate värvidega ja rahutu. Maneristid olid itaallane Tintoretto ja hispaanlane El Greco. Ühtlasi arenes uus suund kunstis, mis oli dünaamilisem. Barokk Euroopas toimus 17. saj. maailmapildi avardumine: kauged maad, loodus, eksootika. 17. sajandi kunsti ühisnimetuseks sai barokk. Tekkekohas Itaalias taotleti toredust, kus rahu ja sümmeetria asendusid stiihilise tormlemisega millegi tundmatu poole, sooviga hämmastada, liikumine kõiges. Baroki arhitektuuris olid kirikud pikerguses hoones, määrav oli siseruum, mis moodustas ühe avara ruumi. Tähtsad olid kujud ja maalid, kus tõeline ja maalitu segunevad, eriti laemaalidel,mis jätkasid ruumi optiliselt taevast kujutades või ruumi suuremana lastes paista. Kiriku juures on olulised kuppel ja läänefassaad, mille keskosa on kahekorruseline ja teiste osadega fassaadil ühendavad seda voluudid (teokarp)
annaabi.ee 
