Ta nägi neil saartel tõusmas suitsu, millega yahgani indiaanlased oma hütte kütsid ja üksteist hoiatasid, et mingi võõras on saabunud. Nii andis Magalhaes sellele maale nimeks Tierra del Humo ehk suitsumaa. Keerukast Ameerika ja Tulemaa vahelisest väinast läbisõit võttis aega üle kuu ning sealt jõuti välja alles 1520. aasta novembri lõpul. Viimaks avanes ees peegelsile ookean. Magalhaes nimetas selle Vaikseks ookeaniks. Tegelikult on see kõige tormisem ookean maal. Ookeanil tegi Magalhaes märkimisväärse tähelepaneku - ta nägi taevas lisaks Linnuteele kaht umbes sama heledusega pilve. Logiraamatu sissekande järgi nimetataksegi neid Magalhaes'i pilvedeks. Juba esimene teleskoobivaatlus näitas, et needki koosnevad nõrkadest tähtedest. Tee Indiasse muutus üha raskemaks. Hukkus üks laev, teine aga põgenes kodumaale ühes rikkalike toiduvarudega. Sellele vaatamata otsustas Magalhaes teekonda jätkata. Reis üle
tuleks Tondiojale. Liida oskab enda soove teatavaks teha ja kui vaja poetab mõne pisaragi. Üldjuhul saab, mida tahab oma pisaratega. Raamatu tegevus toimub Saaremaal Lümanda vallas ühes rannakülas, kus meri on peamine tulu- ja eluallikas. Kui meri on lahke, siis on ka värske kala hõlpsasti laual ja jääb veel üle, et maha müüagi. Kui meri on tormine, siis tuleb appi merekarude elutarkus ja taltsutatakse ka kõige tormisem meri, kuid see ei pruugi alati õnnelikult lõppeda: palju häid rannaküla mehi oli jäänud merele oma viimast und nautima. Räägitakse ka veidi talupidajatest tegemistest metsa inimestest. Tondioja, lootustandev arenev talu oma heade mõisamaadega. Raamatust tulebki välja kaks erinevat inimrühma: metsainimesed ja rannainimesed. Mõlemad ei saa teise kandi inimeste tegemistest päris aru, kuid on ka asju, mis on igal pool ühised: käraka tegemine ja naised.
lõunasse, purjetades piki tollal veel tundmatut Lõuna - Ameerika rannikut. Magalhaes lootis leida väina, mille kaudu võiks jõuda teisele poole Ameerikat. Läbipääsu otsides purjetasid laevad üha lõuna poole. Alles teisel aastal leidsid nad otsitava väina. Rohkem kui kuu aega ekslesid nad Ameerika ja Tulemaa vahelises väinas (kannab praegu Magalhaesi nime), kuni viimaks avanes ees peegelsile ookean. Magalhaes nimetas selle Vaikseks ookeaniks. Tegelikult on see kõige tormisem ookean maal. Vahepeal oli üks laev hukkunud, teine aga põgenenud kodumaale ühes rikkalike toiduvarudega. Sellele vaatamata otsustas Magalhaes teekonda jätkata. Reis üle ookeani kujunes oodatust palju pikemaks. Vee- ja toiduvarud lõppesid. Nõrkenud meeskonnaliikmed sõid saepuru, rotte ja isegi pargitud nahka. Kolm kuud ja kakskümmend päeva purjetasid nad mööda rahulikku ookeani, nägemata kordagi maad. Viimaks paistis ookeanis siiski roheline saar - 6
annaabi.ee 
