mille otsa hobused jooksid, kaevates enda ümber kraavid, mille sisse joostes hobused oma jalad murdsid, lisaks olid nad ka ise varustatud lähivõitlusrelvadega. 2.3.2 Taktika piiramisel Piiramise puhul oli alati eelis kaitseval poolel, kuna keskaja ründevõimalused olid kesised. Piirajatel oli kolm võimalust kindlus vallutada: tormijooks, müüride lõhkumine ja näljutamine. Esimesest oli enamasti kasu siis, kui kindluse vastupanu oli nõrk. Tormijooksuks kasutati redeleid ja piiramistorni ning need olid suhteliselt ohvriterikkad. Kui kindlus oli ümbritsetud vallikraaviga, aeti see mulda ja puuoksi täis, et sealt saaks ligineda müüridele või 9 väravale. Näljutamise puhul loodeti vaenlase alistumisele nälja, reeturlikkuse või taudide valla pääsemise tõttu. Kui vaenlased ei antud alla, siis nälg ja taud vähemalt nõrgestasid neid.
«Te teate, ma ei armasta kaklusi.» «Just sellepärast on mul au Teie Eminentsile teatada sellest, mis toimus, sest te võiksite sellest teada saada mujalt ja valede andmete põhjal arvata, et süüdi oleme meie.» «Ja millega see kaklus lõppes?» küsis kardinal kulmu kortsutades. «Minu sõber Aramis, keda te siin näete, sai kerge mõõgahoobi' käsivarde, mis teda aga ei takista -- Teie Eminents võib selles veenduda -- homme rünnakust osa võtmast, kui Teie Eminents annab käsu tormijooksuks.» 457 «Kuid teie ei ole mehed, kes lasevad enestele niisama lihtsalt mõõgahoope jagada,» ütles kardinal. «Olge pigem avameelsed, härrad, ja öelge, et andsite neid kindlasti ka omalt poolt. Pihtige, te ju teate, et mul on õigus patte andeks anda.» «Mina, Monseigneur,»' ütles Athos, «mina ei pannud isegi kätt mõõga külge, vaid haarasin sellel, kellega mul oli tegemist, piha ümbert kinni ja viskasin aknast välja. Arvatavasti murdis ta kukkudes reie,» lisas Athos kõheldes.