Kui sa kardad, et keegi võiks sulle midagi halba teha, siis paku talle vabatahtlikult ja avalikult selleks võimalus ja ta ei tee nii, odav lahendus ei anna talle rahuldust. Kividega pilduda on kerge, aga vaadake ette, et teil ei tule neid igale poole ja igaühe pihta pillutud kive lõpuks endal hakata kokku korjama... Teie, mehed, olete pehmelt öeldes veidrad. Kui on vaja kuulirahe all kedagi päästma joosta või karuga rinnutsi kokku minna, siis te ei karda, tormate või pea ees hädaohtu. Aga kui te peate midagi sisuliselt hoopis vähem ohtlikku omaks võtma või üles tunnistama, siis värisete ja pabistate, püüate ennast ikka ja jälle valega päästa, kas või seekord, kas või mõneks ajaks. Kitsikusse aetud mõistus mõtleb välja suurepäraseid vabandusi, et oma hirmu või pigem julgusepuudust mingil moel õilistada. Me hakkame tema sisemaailma vastu tõsisemat huvi tundma alles siis, kui juhtuvad nendest
„Ma tean, mida ma lubamatul viisil, väljendavad nad oma nördimust mõõdukalt või hoiavad seda tagasi. oleksin tahtnud öelda,“ muigas ta ettevaatlikult. „Pole ime, et teie tütar on peast põrunud, kui teil on teiesugune ema!! Kes pagan te enda arvates olete, et tormate siia röökides, kriisates ja mind Nördinud ja vihaste vanematega töötades on äärmiselt oluline tunnistada ja kinnitada nende mõnitades. Igavene loll ____!! Nüüd kaduge siit koolist!! Minge koju. Võtke rohud sisse ja tulge tundeid ning seda, mida nad (algselt) peavad „probleemiks“. Nende ettekujutus ei pruugi tagasi siis, kui olete maha rahunenud! Ja ärge kunagi tormake siia sisse ilma eelnevalt aega kokku
välimuse poolest, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvli-nahast aga tagantpoolt. Uhkeldaja Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose nohu põhjus ja mantli vajalikkus. «Kirevase päralt!» kisendas Porthos, püüdes kõigest jõust vabaneda d'Artagnanist, kes kohmitses tal seljas. «Te olete püstiogaraks läinud, et tormate sel moel inimestele otsa!» «Vabandust,» ütles d'Artagnan, ilmudes uuesti nähtavale hiiglase õla alt, «aga mul on väga kiire, ma ajan kedagi taga ja . . .» «Kas te unustate oma silmad maha, kui te jooksete?» küsis Porthos. «Ei,» vastas d'Artagnan nagu nõelatult, «ei, sest tänu oma silmadele näen ma isegi seda, mida teised ei näe.» Kas Porthos mõistis või ei mõistnud, igatahes andis ta oma vihale vaba voli.
annaabi.ee 
