«Tagasi!» hüüdis esimene vahimees, tulijatele oda vastu sirutades. «Kelle telk see on?» küsis Sandstede imestades. «Ivo Schenkenbergi telk,» kostis vahimees. «On Schenkenberg ise siin?» päris Risbiter ettevaatlikult. «Pealik sõitis linna. Minge eemale, telgi ligi ei tohi keegi tulla.» «Oled sa peast nõder, lurjus? Tead sa ka, kellega sa räägid?» «Minul ükspuhas.» «Mina olen junkur von Risbiter!» «Minu pärast ole Pisbiter, aga tagane, muidu torkan!» 357 «Häbematu lurjus!» kisendas Risbiter mõõka tõmmates. «Ärge vihastuge, junkur!» vaigistas Sandstede. «Kuule, mees, kas sa mind ei tunne?» «Ei tunne.» «Mina olen Tallinna esimene bürgermeister Friedrich Sandstede ja sinu pealik seisab minu käsu all.» «Aga mina seisan pealiku käsu all ja käsk on nii, et keegi võõras telgi ligi ei tohi tulla.» «Mis seal siis on?» «Pole sinu asi. Katsuge, et endid siit koristate.» «Häbematu mees
Ainult Athos naeratas kartmatult ja põlastavalt. Kui kardinal oli hääleulatusest väljas, hüüdis Porthos, kes tahtis oma halba tuju kellegi peale välja valada: «Grimaud jäi hiljaks.» Grimaud avas suu, et ennast vabandada. Kuid Athos tõstis sõrme ja Grimaud vaikis. «Aramis, kas te oleksite talle andnud kirja?» küsis dArtagnan. «Ma otsustasin,» vastas Aramis väga maheda häälega, «et kui ta nõuab kirja, ulatan ma selle ühe käega ja teise käega torkan ta mõõgaga läbi.» «Seda ma arvasin,» ütles Athos, «seepärast ma sööstsingi teie ja tema vahele. Tõepoolest, see mees on väga ettevaatamatu, kui ta nõnda kõneleb teiste meestega. Võiks arvata, et tal on seni tegemist olnud ainult naiste ja lastega.» «Mu kallis Athos,» lausus d'Artagnan, «ma imetlen teid, kuid seekord ei olnud meil õigus.» «Kuidas nii?» küsis Athos. «Kellele kuulub siis õhk, mida hingame? Kellele ookean, millel puhkavad meie pilgud
annaabi.ee 
