Uutest zanridest, mis on seotud 1600.a paiku sündinud soololaulu stiiliga, on ooper kõige suurejoonelisem, aga ühtlasi ka kõige iseloomulikum. Vanakreeka tragöödia eeskujul on selle tähtsaimaks osaks ülevat lugu jutustav poeetiline tekst. Esimeseks suureks ooperiheliloojaks oli Claudio Monteverdi, kelle viievaatuseline ooper oli esimene tõeliselt terviklik ja muusikaliselt rikka väljenduslaadiga teos selles zanris. 17.saj keskel kujunes Euroopa kõige toretsevamast ja rikkamast linnas Veneetsiast ooperikeskus, kus 1637.a avati esimene avalik ooperiteater Teatro San Casiano. 17. saj lõpul kujunes Napoli ooperikoolkond, mille stiil valitses 18.saj esimesel poolel peaaegu kõikjal Euroopas. Rohkem kui Veneetsias loodud teosed keskendusid Napoli koolkonna ooperid muusikale ja laulule. Nimetusega "sonaat" tähistati barokiajastul mitmeosalist, tavaliselt pilliansamblile loodud instrumentaalteost. Algselt
(Marenzio,Gesualdo, Monteverdi) (1). Varane ooper erineb olulisel märal intermeediumist. Siin on tähelepanu keskmes dramaatiline lugu. Kogu etendus on muusikaline. Lauldakse uues maneeris retsitatiivselt. Lisaks sellele on Peri kasutanud lühikesi stroofilisi aariaid ja madrigalilaadseid ansambleid stseenide lõpus, homofoonilisi koore tantsude saateks, instrumentaalseid ritornelle. 17. sajandi keskel kujunes Euroopa kõige toretsevamast ja rikkamast linnast Veneetsiast ooperikeskus, kus 1637. Aastal avati esimene avalik ooperiteater Teatro San Cassiano (seni olid ooperietendused toimunud aadlipaleedes). Valitud aristokraatide asemel andsid seal publikuna tooni kodanlus ja kaupmeeskond. Kuni 1700. aastani tegutses linnas 16 ooperimaja, kõrgajal koguni seitse teatrit ühel ajal. Varase ooperi peene väljendusega kõnelaule eelistas tüüpiline Veneetsia ooper lihtsamaid retsitatiive ja kergelt haaratava
annaabi.ee 
