2009: 6), on 1960.–1970. aastate eesti teatriuuenduse taustal poliitilisi aspekte leitud näiteks Evald Hermaküla ja Kalju Komissarovi lavastustest (vastavalt Paul Kuusbergi romaani alusel sündinud „Südasuvi 1941”, 1970, ja filmi „Nürnbergi protsess” lavatõlgendus „Protsess”, 1975). 1960.–1970ndate teatri kohta on samas väidetud, et „poliitiliselt mõjusid ka puhtinimlikud filosoofilised kategooriad” (Unt 1990: 4). Intrigeeriv oli nõukogude-aegse teatri topeltkodeeritus või kahekordne politiseeritus: võõrvõimu ideoloogiline surve kunstile vs. sümboolne õõnestustöö lavalaudadel (Pesti 2009: 35, 42–47), kusjuures sel puhul võis nii mõnigi kord tunnistada lavastuste esteetilises plaanis teatud lõivu maksmist. Kokkuvõttes on põhjust soostuda Ida-Euroopa kontekstist pärit vastavatel näidetel põhineva seisukohaga, et üldiselt teatrit pigem kasutati poliitiliselt kui loodi poliitilist teatrit (Barker 1992: 25). Lähtudes variandist
Suhe ja nihe: millised suhted on tekstis selle elementide vahel loodud; mis on nende elementide funktsioon; ja milline on mingi elemendi tähendusnihe, kui ta on mingitest muudest tekstidest vaatlusalusesse üle kantud. 61.Teksti mõiste kultuurisemiootikas Keel: loomulik (primaarne) kunstlik sekundaarne modelleeriv süsteem Tekst: väljendatus piiritletus struktuursus Kood: informatsiooni korrastatuse viis Topeltkodeeritus: väljendus- ja sisuplaan Teksti modelleeriv funktsioon Tekst kui kondendseeritud informatsiooni kandja. Metakeele modelleeriv funktsioon Tekst on tervikliku tähenduse ja tervikliku funktsiooni kandja ( nt riitus, kujutava kunsti teos või helitöö); Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonna järgi kultuuri algelement Pidev tekst vs diskreetsed märgid (selle sees) Sellel põhineb kultuuriloovate semiootiliste opositsioonide süsteem loob võimaluse
annaabi.ee 
