(majapidamiste, ettevõtete, valitsuse ja välissektori) poolt lõpptoodangu tarbimiseks tehtud kulutused: SKP = C + I + G + NX. Väärtuselises väljenduses on kõige suurem SKP kuluartikkel tarbimiskulud. Tarbimiskuludeks (C) nimetatakse uue lõpptoodangu või teenuse hankimiseks tehtud kulutusi. Näiteks uue auto ost läheb SKP arvestusse, aga kasutatud auto ostmiseks tehtud kulutus ei lähe. Kasutatud auto eest on juba kord tasutud ja seetõttu põhjustaks korduvmüümise arvestamine SKP topeltarvestamist ja ei näitaks adekvaatselt uute väärtuste loomist. Teine peamine kulutusteliik on investeeringud. Investeeringute (I) all mõeldakse ettevõtete kulutusi seadmetele, masinatele, hoonetele ehk tootmisvahenditele ning kaubavarudele. Investeeringuteks arvatakse kokkuleppeliselt ka majapidamiste kulutused uue eluaseme muretsemiseks. Valitsus sekkub majandusse suuremal või vähemal määral kõigis riikides. Seetõttu tuleb kolmanda suure kuluartiklina välja tuua valitsuse kulutused
Kuna investeeringute puhul inimesed kasutavad sisuliselt olemasolevatest tootmisressurssidest osa ressursse selleks, et tuleviku tarbimist suurendada (või vähemalt samal tasemel hoida), tuleb ka investeerimiskulutusi SKP-s arvestada. Seega SKP leidmiseks tuleb tarbimiskulutustele liita juurde investeerimiskulutused. Investeerimiskulutuste all mõeldakse kulutusi ainult uutele investeerimiskaupadele. Seda jällegi selleks, et vältida topeltarvestamist, sest kui arvestataks ka juba kellegi poolt kasutatud kapitali, siis see kapital on juba SKP-s kajastatud (selle kapitali ostmise momendil). Teatavasti ei tarbi inimesed ainult eraettevõtete poolt toodetud kaupasid. Ka avalik sektor pakub tooteid ja teenuseid. Seega tuleks SKP arvutamisel arvestada ka avaliku sektori poolt toodetud toodanguga. Kuna suurt osa avalikke kaupasid (riigikaitse,
annaabi.ee 
