Joosep Toots Kuulsat Kentuki Lõvi hüüdnime kandnud isik, keda iga eestlane ka unepealt teadma peaks , on loomulikult Joosep Toots. Pärit vaesest perest, Ülesoo talust. Pikkade sassis valkjaskollaste juuste, nina pahemale poole viltu, nägu täis rõugearme ning tugev keha, täpselt seesugune poiss on meile tuttav Oskar Lutsu ,,Kevadest", kes pea kogu raamatu vältel nühkis Paunvere külakoolis klassipinki. Tsaariaegne kool, kus esikohal seisis katekismuse ja kirikulaulude tuupimine, pidi ärksa vaimuga poisile paratamatult vastikuks muutuma. Seda enam, kui oma vaevase vene keele oskusega, õpetaja Lauri tundides, peaaegu millestki aru ei saanud. Pole siis ime, et Toots huvi õppetöö vastu kaotas ning see talle koormavaks sundkohustuseks sai. Kuid olenemata mõningatest õpiraskustest, eelkõige üks suur häda ja vaev rehkendustundides ning vene keele pruugis, kasvas temast aastakümnete jooksul välja siiski k...
,,Kevade" tegelaste prototüübid tänapäeva koolis Järgnevas kirjandis arutleme selle üle, kas tänapäeva koolis leidub ka sarnaseid tegelaste prototüüpe nagu oli Oskar Lutsu ,,Kevade"-s. Minu arvates leidub tänapäeva koolis küllalti neid prototüüpe nii õpilaste kui õpetajate seas. Alustan Joosep Tootsist, kes on rahutu, vallatu, kaval, kuid samas ka väga sõbralik ja nutikas. Toots on pärit vaesemast perest, tal on heledad juuksed ja tugev keha. Kui nii mõtlema hakata, siis ei leia küll täpselt samasugust isikut, kuid sarnasus on märgatav näiteks Skeniga. Sken ei ole küll Tootsiga täpselt samasugune, kuid kõik inimesed on siin maailmas erinevad. Järgmine inimene võiks olla Kiir. Tema oli kaebaja, tagasihoidlik, kuid heatahtlik ning sõbralik
minna Venemaale mõisnikuna elama. See aga ei tähendanud, et ta ei jäänud sama lustlikuks poisiks, kes vahepeal koerusi ei teinud ega teisi närvi ei ajanud. Kuna Joosepit ei saanud süüdistada ahnuses, kaebamises, tasumata võlas ega vihavaenus, unustati tihtipeale tema pahandused lihtsalt ära ja suhtuti temasse kui äärmiselt lõbusasse seltsimehesse. Vaatamata kõikidele tema geniaalselt ulakatele tempudele, jääb Tootsist alatiseks alles naljaka, seiklusrikka, vaheti väga õpihimulise ja süütu poisi kuju, mida mäletatakse kindlasti läbi aegade.
on katust pea kohal või tuleb teatri suitsevaid ahervaremeid silmitseda, polnud põhjust pirtsutada. 1950-ndad oli traagilise maski aeg, seda samuti teatrivälise süü tõttu. Kuigi tagantjärele võib August Jakobsoni ,,dramatiseeritud jutustuste" sõgedat kurjust isegi naeruväärseks pidada. Seda enam oli publik tänulik vähese propagandavaba meelelahutuse eest, mida mõnikord pakuti, ning Ervin Abeli ja Jaanus Orgulase Kiirest ja Tootsist sai kindel kaubamärk rohkem kui aastakümneks. Samuti kurva maski aastakümneks kujunesid 1960-ndad, kuid seda mitte niivõrd poliitilistel, vaid teatriloolistel põhjustel. Kuuekümnendad oma ülihumanistliku tulevikuusu, tööpaatose ja uue kangelase leidmisega ei soosinud lõõgastust pakkuvat teatrikunsti. Nii ei leidugi eesti teatri ajaloos koomikavaenulikumat aega kui kuuekümnendad. Isegi selleaegsed komöödiad (näiteks ,,Kihnu
annaabi.ee 
