Sõjajärgse maareformiga määrati talude maksimaalseks suuruseks 30 hektarit, Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud pered ei tohtinud omada üle 5-6 hektari maad. Võõrandati ka loomi ja muud vara. Maareformi lõpuks oli Eesti NSV territooriumil ligikaudu 136 000 talumajapidamist. Maareform ei parandanud maal sotsiaalseid ega majanduslikke olusid. Uusmaasaajate majapidamistest ei kujunenud elujõulisi talusid, nad olid liiga väikesed, madala tootmistasemega. Maa võõrandamisega muudeti elujõuetuteks ka seni heas korras olnud talud. Maade tasuta ümberjagamine süvendas inimestevahelisi pingeid, see aitas kaasa talude kollektiviseerimisele. Esmatähtsaks kujunes oõllumajandussaaduste riigile müümise kohustus. Talupojad täitsid ka mitmeid töökohustusi nt metsaraie või teede korrastamine. Maareformi läbiviimise ajal hakati Eesti NSV-s moodustama riiklikke põllumajandusettevõtteid- sovhoose ja masina-traktorijaamu. Kolhooside loomine.
kasutatakse ka ajutisi struktuure, mis moodustatakse tavaliselt üksikute projektide kavandamiseks ja elluviimiseks. Organisatsiooni ülesehitus sõltub väga oluliselt selle suurusest. Mida suurem on organisatsioon, seda suurem on tavaliselt ka juhtimistasandite arv, mis tagab tegevuste koordineerituse. 5 Mastaabisäästu allikad: Toodangu maht ja spetsialiseeritud masinad: suure tootmistasemega ettevõtte on võimeline soetada ja kasutada spetsialiseeritud tootmise vahendid, mida ei saa lubada väikeettevõtte. Toodangu maht ja materiaalse põhivara kulu: suur tootmismaht võib lubada ettevõtel ehitada suuremad tootmisoperatsioonid. Suuremahuline ettevõtte suudab ehitada väiksema ühiku omahinnaga tootmisoperatsiooni ja seega vähendada keskmised tootmiskulusid.
annaabi.ee 
