Isiklikult arvan, et tehnoloogia arengu kiiruse juures ei ole see kuigi kauge tulevik enam.[2] Valdkonniti jaotatakse roboteid üldiselt kahte liiki, neist üheks on üldotstarbelised autonoomsed robotid ja teine on spetsiaalsed robotid. Üldotstarbelised robotid on robotid, mis suudavad täita erinevaid ülesandeid, näiteks majas ringi liikumine, esemete kasutamine või isegi inimestega suhtlemine. Spetsiaalsed robotid on rohkem suunatud tootmissektorisse, need robotid suudavad täita spetsiifilisemaid ülesandeid kiiremini, täpselt(täpsemini?) ja on selle kõige juures vastupidavamad, kui inimesed. Mõned tähtsamad roboti liigid: kodused, sõjalised, kaevandus ja tervishoiuga seotud robotid.[1] Siiski robotite liikidest minu arust tunduvad kõige rohkem tähelepanu pälvivat robotid, mis käituksid ja oleks välimuselt meile kõige sarnasemad ehk humanoid robotid. Seda liiki
suuteline läbi viima. Teiseks, kui oluline on tehnoloogiline ülejääk antud tööstusharus? Sisuliselt tähendab see seda, et tuleb otsustada subsiidiumi optimaalse suuruse üle, mis on keeruline empiiriline probleem. Välistele mõjutajatele on iseloomulik, et nendega kaasnenud tulul ei ole turuhinda ja neid on raske mõõta. Kolmandaks, tööstuspoliitika pooldajad kontsentreeruvad uurimis- ja arendustööle, mis on suunatud tootmissektorisse. Vaatamata kriitikale on ülevooluefekt üks mõjusamaid argumente aktiivse tööstuspoliitika kaitseks Samuti on tööstuspoliitika pooldajad toonud välja terve rea olukordasid, kus valitsus peaks soodustama tööstusharu kasvu. Sellisteks argumentideks on: · kõrget lisandunud väärtust andvad tööstusharud; · sisemajanduslike võtmetööstusharude edendamine; · oodatava kasvupotentsiaaliga tööstusharude edendamine;
annaabi.ee 
